MG3: erinevus redaktsioonide vahel

| pilt = [[Pilt:BundeswehrMG3.jpg|250px]]

'''7,62  mm kuulipilduja MG3''' (sks ''Maschinengewehr'') on [[Saksamaa]] Liitvabariigis Teise maailmasõja aegse [[kuulipilduja]] [[MG 42]] ''Bundeswehr''i edasiarendusena valmistatud [[kuulipilduja]], mis on kasutusel ka [[Eesti Kaitsevägi|Eesti Kaitseväe]] [[Eesti maavägi|maavägede]] relvastuses.

Kuulipilduja MG3 on mõeldud kasutamiseks nii maa-, õhu- kui ka mereväes. Tulenevalt oma ehituse eripärast on see 7,62  mm relv võrreldes [[kergekuulipilduja]]tega tunduvalt kohmakam ja raskem, kuid samas suure tulejõuga.

*Kaliiber: 7,62  mm

*Padrun: 7,62 x 51  mm

*Kuuli algkiirus: 820  m/s

*Relva pikkus: 1225  mm

*Vintraua pikkus: 565,2  mm

*Relva kaal harkjalata: 10,50  kg

*Relva kaal harkjalaga: 11,50  kg

Kuulipilduja MG42 konstrueerisid Saksamaa relvakonstruktorid Teise maailmasõjas kasutamiseks Saksa armeele.

Pärast esimest maailmasõda algas uus ajajärk kuulipildujate arengus. Sõjakogemused olid õpetlikud ja seepärast asuti kohe ka kuulipildujate konstruktsiooni parandama. Eelkõige pöörati tähelepanu relvade massi vähendamisele ja süsteemide töökindluse suurendamisele. Uued relvad pidid tõrgeteta töötama nii külmas kui kuumas, vihmas, kui lumes, liivas kui poris.

Sakslased võtsid 1934 relvastusse põhimõtteliselt uue kergekuulipilduja tüübi. See [[Rheinmetall]]i firmas L. Stange konstrueeritud kergekuulipilduja [[MG 34]] leidis Teises maailmasõjas laialdast kasutamist kui nn üldotstarbeline kuulipilduja (''general purpose machine gun''). MG 34 põhiliseks puuduseks oli tema liigse täpsusega töödeldud mehhanism, mistõttu relv oli eriti tundlik määrdumise (pori, liiva, lume) suhtes. Ka oli relva kallis toota, sest nõudis paljude osade väga täpset töötlust. Seda arvestades otsustasid sakslased ette võtta küllalt riskantse sammu: moderniseerida sõjategevuse käigus oma jalaväe põhiline automaatrelv. Eelkõige püüti muuta kuulipilduja vähenõudlikumaks, rinde karmide tingimustele vastavaks. Uue kuulipilduja osad pidid olema suures osas valmistatud stantsimise, punktkeevituse ja pressimise teel, st. tuli muuta kuulipilduja massiline tootmine tehnoloogilisemaks, vähem materjalimahukaks, lihtsamaks ja odavamaks. Ka tuli kuulipilduja kaalu vähendada.

Pärast sõda muutsid saksa relvameistrid kuulipilduja MG 42 kaliibri 7,92-lt, 7,62-le ja lisasid õhumärkide ([[lennuk]]ite) laskmiseks spetsiaalse lisasihiku. Tänapäeval sel sihikul praktilist otstarvet enam pole. Algse 7,62  mm versiooni nimi oli MG1. 1968 relvastusse võetud kuulipilduja MG3 võib tulistada nii Saksa DM 1 ja DM 6 kui ka USA M 13 lintidega. Uuele modifikatsioonile lisati ka lafett ja kolmjalg, mistõttu paranes tabavtule efektiivne kaugus.

200–250 modifitseeritud MG3 toodi Saksamaa kingitusena ka Eesti kaitseväele.

Lisaks tavaliselt kasutatavatele padrunitele 7,62 x 51  mm, on ka konstrueeritud kuulipilduja jaoks kasutamiseks spetsiaalset laskemoona:

[[Pilt:Schnittbild.MG3.jpg|pisi|480px| ]]

Lasu sooritamiseks tuleb kuulipilduja kaitseriiv asetada asendisse "F" ja vajutada päästikule. Päästik lükkab päästehoova esimese otsa üles, lukk vabaneb päästehoova lukustusnuki tagant. Relva lukk liigub ette kokkusurutud taandurvedru mõjul, luku liikumisel lükatakse sööturaluse väljalõikes asetsev padrun lukupea poolt padrunipessa. Luku liikumisel eesmisse asendisse lukustuvad lukupeas asuvad lukustusrullid luku ja vintraua omavahel ja vabastavad löökuri. Lukuvedru mõjul liigub lukukiil ette ja viib rullikud lukustusastme taha, vabastades sellega löökuri. Lukupuhvri vedru jõul löökuri teravik annab löögi padruni kapsli pihta. Samaaegselt liigub kestatõukuri varras puhvrivedru mõjul kestatõukuri plaadiga kesta ettepoole lükates. Süttivate püssirohugaaside survel padrunikesta põhjale ja lukupeale liigub vintraud 8  mm võrra tagasi ning selle aja jooksul väljub kuul vintrauast. Lasust vabanevad püssirohugaasid annavad omakorda vintrauale täiendava tagasilöögi, mille mõjul lukustusrullid surutakse kaldpindade poolt keskele ja selle tulemusena vabaneb relva lukk vintraua lukustusraami vahelt. Kaldpindadel olevad rullid suurendavad luku tagasiliikumise kiirust veelgi. Seejärel surutakse kokku vintraua taandurmehhanism ja lukk jätkab oma liikumist taha. Viimase töökäigu kestel tõmmatakse tõmmiku poolt kest padrunipesast välja ning tõukur heidab selle kestaheiteavast välja. Inertsi mõjul jätkab relva lukk liikumist taha, surudes kokku taandurvedru ja vintraua taandurmehhanism viib vintraua ette. Luku liikumisel tagasi lukustub lukupea kiil. Surutakse kokku luku puhvervedru, viiakse oma algasendisse padrunikesta tõukur koos plaadiga. Löökur vabaneb ja liigub vabalt lukupea ja selle kiilu pesas.