Merkuur: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
P Tühistati kasutaja 37.157.107.126 (arutelu) tehtud muudatused ja pöörduti tagasi viimasele muudatusele, mille tegi Kuuskinen. Märgis: Tühistamine |
P pisitoimetamine using AWB |
||
40. rida:
[[Pilt:Reprocessed Mariner 10 image of Mercury.jpg|pisi|Kosmoseaparaadi [[Mariner 10]] ülesvõtetest kokku pandud mosaiik.]]
'''Merkuur''' on [[Päike]]sele kõige lähemal paiknev ning kõige väiksem [[Päikesesüsteem]]i [[planeet]].<ref name="Zas9O" /> Ta asub Päikesele umbes 3 korda lähemal kui [[Maa (planeet)|Maa]] ja teeb tiiru ümber Päikese 88 Maa ööpäevaga<ref name="ywLlR" />.
Merkuur kuulub [[Maa-tüüpi planeedid|Maa-tüüpi planeetide]] hulka.<ref name="bTTvZ" />
Planeedil peaaegu puudub atmosfäär ning seetõttu varieeruvad pinnatemperatuurid 100 [[kelvin]]ist öösel kuni 700 kelvinini päeval.
Planeedil ei ole teada [[planeedi kaaslane|kaaslasi]].<ref name="bTTvZ" />
54. rida:
==Merkuuri orbiit==
*Merkuuri keskmine kaugus Päikesest: 57 919 000
*Merkuuri suurim kaugus Päikesest: 70 000 000
*Merkuuri vähim kaugus Päikesest: 46 000 000
*Merkuuri vähim kaugus Maast: 82 000 000
*Merkuuri suurim kaugus Maast: 217 000 000
*[[Orbiidi ekstsentrilisus]]: 0,2056 (12,7 korda suurem Maa orbiidi ekstsentrilisusest)
*Orbiidi pikkus: 360 000 000
*Merkuuri [[sideeriline tiirlemisperiood]]: 87,97 Maa [[ööpäev]]a (87 ööpäeva ja 23,3 [[tund]]i; 0,24 Maa sideerilisest tiirlemisperioodist; 7 601 000 sekundit; lühim planeetide seas)
*Merkuuri keskmine [[sünoodiline tiirlemisperiood]] (aeg, mille jooksul Merkuur jõuab Maale järele ja möödub Maast; näiteks [[alumine konjunktsioon|alumiste konjunktsioonide]] vaheline intervall) 115,88 Maa ööpäeva
*Keskmine [[orbitaalkiirus]]: 47,88
*Orbiidi kalle Maa orbiidi suhtes ([[ekliptika]] suhtes): 7,004°
77. rida:
Merkuur on Päikesesüsteemi kõige väiksem planeet.<ref name="Zas9O" /> Ta on Maa kaaslasest [[Kuu]]st pisut suurem (läbimõõt on 40% võrra suurem). Ta on mõõtmetelt, kuid mitte massilt väiksem [[Jupiter (planeet)|Jupiter]]i kaaslasest [[Ganymedes (kuu)|Ganymedesest]] ja [[Saturn]]i kaaslasest [[Titan]]ist. Merkuuri suurus on võrreldav ka Jupiteri kaaslase [[Callisto (kuu)|Callisto]] ja [[Neptuun]]i kaaslase [[Triton (kuu)|Triton]]i omaga.
Merkuuri [[diameeter|läbimõõt]] [[ekvaator]]i tasandil on 4879,4
Mass on 3,303×10<sup>23</sup> kg (18 korda väiksem (5,5271%) Maa massist). Mass mõõdeti kosmoseaparaadi [[Mariner 10]] [[trajektoor]]i häirituse järgi lähedastel möödumistel planeedist 1974 ja 1975.
[[Raskusjõud]] Merkuuri ekvaatoril on 2,78
[[Esimene kosmiline kiirus]] on 3,0
[[Paokiirus]] (planeedi [[gravitatsiooniväli|gravitatsiooniväljast]] lahkumiseks vajalik kiirus) on 4,25
==Pöörlemine==
99. rida:
Kuigi kauguse ja näiva suuruse poolest on Merkuur võrreldav [[Marss (planeet)|Marsiga]], on ta läheduse tõttu Päikesele Maalt palju raskemini vaadeldav, sest suurema osa ajast pole ta Päikese säras eristatav.
Merkuuri on võimalik vaadelda aastas kahel või kolmel perioodil lühikest aega heledas koidu- või ehataevas madalal silmapiiri kohal. Eestis on ta jälgitav ainult kevadise ja sügisese pööripäeva paiku, mil [[hämarik]] on lühike.
Ta on nähtav tavalise [[pikksilm]]aga ning ka [[paljas silm|palja silmaga]]. Ta paistab oranži värvi tähena tähesuurusega tavaliselt 1...–1. Pikksilmast on soodsatel tingimustel äratuntavad üksnes mõned tumedad pinnad, eeskätt varjupiiri lähedal. [[Teleskoop|Teleskoobist]] on enamasti näha üksnes ähmane sirp. Ka kõige tugevamate teleskoopidega ei ole pinnavorme praktiliselt näha. Kuna Merkuur on hämarikus alati horisondi läheduses, peab valgus läbima pika teekonna läbi Maa atmosfääri ning kujutis moondub [[turbulents]]i ning [[valguse murdumine|valguse murdumise]] ja [[valguse neeldumine|neeldumise]] tõttu. Enne [[päikesetõus]]u või pärast [[päikeseloojang]]ut paistab Merkuur nii madalal, et tema kiirgus peab läbima 10 korda paksema Maa atmosfääri kihi kui juhul, kui ta paistaks otse pea kohal. [[Hubble'i kosmoseteleskoop|Hubble'i kosmoseteleskoobiga]] ei lubata Merkuuri üldse vaadelda, et vältida teleskoobi kahjustumist päikesevalguse toimel.
Merkuuril on faasid nagu Kuul (vaata [[Kuu faasid]]). [[Alumine ühendus|Alumises ühenduses]] paistab ta õhukese sirbina. [[Ülemine ühendus|Ülemises ühenduses]] oleks nähtav kogu pind. Mõlemas ühenduses tõuseb ja loojub planeet koos Päikesega, mistõttu teda Maalt vaadelda ei saa. Esimeses ja viimases veerandis on Merkuur suurimal näival kaugusel Päikesest vastavalt ida ja lääne pool ning tema pind on poolvalgustatud. Sellist asendit nimetatakse elongatsiooniks ehk [[eemaldumus]]eks. Väiksem elongatsioon (18,5°) leiab aset, kui Merkuur on [[periheel]]is, suurim (kuni 28,3°) juhul, kui planeet asub [[afeel]]is. Läänepoolses elongatsioonis olles tõuseb Merkuur kõige rohkem aega enne Päikest ning idapoolses elongatsioonis tõuseb ta kõige rohkem aega pärast Päikest. Harva on Merkuur üle ühe tunni võrra Päikesest ees või järel. See vahe ei ületa kunagi 2 tundi<ref name="Zas9O" />.
Merkuuri ketta läbimõõt on 5...15 [[kaaresekund]]it. Alumises ühenduses on see umbes 10 sekundit (1/180 Kuu näivast suurusest), ülemises ühenduses umbes 4,5 sekundit (1/380 Kuu näivast suurusest).
109. rida:
Kui alumine ühendus toimub kahest orbiidisõlmest ühe lähedal (keskmiselt iga 7 aasta tagant, näiteks [[7. mai]]l [[2003]] ja [[8. november|8. novembril]] [[2006]]), saab teda tugeva päikesefiltriga varustatud teleskoobiga vaadelda musta kettakesena Päikese eest möödumas. Järgmine kord on [[9. mai]]l [[2016]].
Merkuur on alumises ühenduses keskmiselt 116 ööpäeva tagant, kuid see intervall varieerub planeedi orbiidi ekstsentrilisuse tõttu 111 ööpäevast 121 ööpäevani. Tema [[vastassuunaline liikumine]] Maalt vaadatuna kestab 8...15 ööpäeva. Ka retrograadilise liikumise kestuse muutlikkust põhjustab eeskätt Merkuuri orbiidi suur ekstsentrilisus.
Merkuur on sagedamini hõlpsasti nähtav [[lõunapoolkera]]lt kui [[põhjapoolkera]]lt, sest ta on suurimal võimalikul näival kaugusel Päikesest lääne pool alati siis, kui lõunapoolkeral on varasügis, ning ida pool siis, kui lõunapoolkeral on talve lõpp. Mõlemal ajal on Merkuur ekliptika suhtes maksimaalselt kaldu, nii et lõunapoolkera [[parasvööde|parasvöötmes]], näiteks [[Argentina]]s ja [[Uus-Meremaa]]l, tõuseb ta esimesel juhul mitu tundi enne päikesetõusu ning teisel juhul loojub alles mitu tundi pärast päikesetõusu. Põhjapoolkeral jääb ta sel ajal Päikesele liiga lähedale.
Merkuur on palja silmaga nähtav ka [[täielik päikesevarjutus|täieliku päikesevarjutuse]] ajal. See on ka ainuke aeg, mil teda saab vaadelda kõrgel taevas.
126. rida:
==Heledus==
Merkuur on Päikesesüsteemi tumedaim planeet: ta peegeldab päikesevalgusest ainult 5–6%. Planeedi pind on tumedam isegi [[basalt|basaldist]]. Visuaalne geomeetriline [[albeedo]] on 0,10.
[[Tähesuurus]] on olenevalt asendist −1,9...5,5. Seega võib ta paista [[Siirius]]est heledamana. Keskmises [[vastasseis]]us on [[näiv heledus]] 1,71<sup>m</sup>.
143. rida:
Kraatrid on erineva vanusega. Mõnel nooremal on teravad ääred, millest lähtuvad kiired nagu Kuul. Teised on meteoriitide poolt kulutatud äärtega. Merkuuri kraatrid on suuremad kui Kuu omad, sest Päikesele lähemal liiguvad [[taevakeha]]d kiiremini.
Kõige silmatorkavam teadaolev pinnavorm on suurim kraater [[Palavuse nõgu]] ([[ladina keel]]es ''Caloris Planitia'', [[inglise keel]]es ''Caloris Basin'', [[saksa keel]]es ''Calorisbecken'' või ''Caloris-Becken'') põhjapoolkeral, hiiglaslik kraater, mille läbimõõt on umbes 1550
Merkuuril on tohutuid käänulisi, kaarekujulisi 20–500
Suuremat osa Merkuuri pinnast katavad eri aegadest pärit [[tasandik]]ud. Noorematel tasandikel on vähem kraatreid. Neid liigitatakse kraatritevahelisteks tasandikeks ja siledateks tasandikeks. Kraatritevahelistel tasandikel, mis katavad tohutu suuri alasid, on kraatreid suhteliselt vähe ning nende läbimõõt on alla 15–20
==Päritolu==
165. rida:
==Temperatuur==
Atmosfääri hõreduse tõttu (hõre atmosfäär ei talleta soojust) kõigub temperatuur suuresti. Merkuuri keskmine pinnatemperatuur on 452 [[kelvin]]it (179
Merkuuri elliptilise orbiidi ning pöörlemis- ja tiirlemisperioodi vahekorra tõttu esinevad teatavatel [[pikkuskraad]]idel temperatuuri aastased ja ööpäevased perioodilised muutused.
175. rida:
==Magnetväli==
Merkuuril on Maa magnetväljast 100 korda nõrgem (ekvaatoril 0,24 A/m) dipolaarne [[magnetväli]], mis avastati Mariner 10 möödalendudel saadud andmete põhjal. Magnetväli on pöörlemistelje suhtes 7 kraadi kaldu ning moodustab [[magnetosfäär]]i. Magnetosfäär ulatub pisut üle 1000
Varem arvati, et väiksuse tõttu on planeet üleni tahkestunud, mistõttu magnetvälja tekitavat dünamoefekti ei saa olla. On võimalik, et see magnetväli tekib nagu Maa omagi ringleva vedela tuumamaterjali poolt tekitatud [[dünamo]] tõttu. Praeguste hinnangute järgi ei ole Merkuuri tuum piisavalt kuum, et [[nikkel]] ja [[raud]] saaksid olla vedelas olekus. Võib-olla tekitavad magnetvälja madalama [[sulamistemperatuur]]iga ained, näiteks [[väävel]]. Dünamoteooriale on probleemiks ka Merkuuri pöörlemise aeglus. On ka võimalik, et Merkuuri magnetväli on jäänus varasemast dünamoefektist, mis on nüüdseks lakanud, kuid jätnud endast järele tahkestunud magnetilistest materjalidest koosneva püsimagneti.
182. rida:
==Tihedus ja siseehitus==
Merkuuri raudtuum on palju suurem kui Kuul ning seetõttu on ka Merkuuri [[tihedus]] palju suurem (keskmine tihedus on 5,43 g/cm³; Kuul 3,34 g/cm³). Tihedus on arvutatud, lähtudes raadiusest ja massist. Merkuur on Päikesesüsteemi suurtest taevakehadest tiheduse poolest Maa järel (5,52 g/cm³) teisel kohal. Tegelikult tuleneb Maa tihedus osaliselt kokkusurutusest [[gravitatsioon]]i toimel; kui seda ei oleks, siis oleks Merkuur tihedam kui Maa (ilma kokkusurumiseta oleks Merkuuri tihedus 5,5 g/cm³ ja Maa tihedus 4,0 g/cm³). Nähtavasti on Merkuuri tihe raudtuum (või mõnest muust tihedast materjalist tuum) suhteliselt suurem kui Maa oma, hõlmates suure osa planeedist (tuuma raadius 75% planeedi raadiusest ja tuuma ruumala 42% planeedi ruumalast). Raudtuuma raadius on 1800–1900
==Keemiline koostis==
202. rida:
[[Vana-Kreeka]]s oli Merkuuril kaks nime: [[Apollon]] hommikutaevas nähtava Merkuuri kohta ja [[Hermes]] õhtuse Merkuuri kohta. Astronoomid siiski teadsid, et tegemist on ühe ja sama taevakehaga. [[Herakleitos]] uskus, et Merkuur ja Veenus tiirlevad ümber Päikese, mitte ümber Maa.
[[Pilt:MESSENGER first photo of unseen side of mercury.jpg|pisi
Merkuuri vaatlemine on läheduse tõttu Päikesele väga keeruline. Ta on Maalt nähtav üksnes päikesetõusu ja päikeseloojangu ajal.
213. rida:
[[1880. aastad|1880. aastatel]] leidis Merkuuri pinda uurinud [[Giovanni Schiaparelli]], et Merkuur peab pöörlemis- ja tiirlemisperioodi võrdsuse tõttu olema alati pööratud ühe küljega Päikese poole, nii nagu Kuu on alati pööratud ühe küljega Maa poole. [[1962]]. aastal uuriti Merkuuri raadiokiirgust ning leiti, et Merkuuri pime pool on liiga soe selleks, et see nii saaks olla. Kui pime pool oleks alati Päikesest ära pööratud, peaks ta olema palju külmem. [[1965]] määrasid [[Gordon Pettengill]] ja Rolf B. Dyce radarvaatluste abil Merkuuri pöörlemisperioodiks 59 ± 5 Maa ööpäeva. Osutus, et pöörlemisperioodi ja tiirlemisperioodi suhe on 3:2. Orbiidi ekstsentrilisus hoiab seda suhet stabiilsena. Selles mängivad rolli Päikese poolt põhjustatud looded. Merkuur on ainus taevakeha Päikesesüsteemis, millel on tiirlemise ja pöörlemise resonants, mille proportsioon ei ole 1:1. Astronoomide esialgne arvamus tulenes asjaolust, et ajal, mil Merkuur oli kõige paremini vaadeldav, oli ta alati pööratud Maa poole ühe ja sama küljega. [[1971]] täpsustati radarvaatluste abil Merkuuri pöörlemisperioodiks 58,65 ± 0,25 Maa ööpäeva. [[Mariner 10]] lähivaatluste põhjal määrati pöörlemisperioodiks 58,646 ± 0,005 Maa ööpäeva.
Võiks arvata, et Merkuuril ei saa olla vett ega jääd, sest atmosfäär on hõre ja Päike kütab planeedi pinna väga kuumaks. Ent [[1991]]. aasta radarivaatlused annavad alust oletada, et Merkuuri põhjapoolusel (mida Mariner 10 ei kaardistanud) võib olla pinnal või pinna lähedal tolmu all pisut veejääd. Kui seal tõesti vett on, siis tõenäoliselt ta paikneb kraatripõhjades, mis jäävad alati päikesevarju, sest põhjapoolusel on Päike alati madalal horisondi kohal. Seal võib olla külmem kui −161
Et ükski kosmoseaparaat ei ole teinud tiiru ümber Merkuuri ega laskunud planeedi pinnale, on meie teadmised Merkuurist umbes samasugused nagu teadmised Kuust 1950. aasta paiku.
219. rida:
=== Mariner 10 ===
[[Pilt:208500main mercury closeup lg.jpg|pisi|MESSENGER-i foto Merkuuri pinnast]]
Merkuur on Päikesesüsteemi planeetidest kõige vähem uuritute seas. Selle läheduses on viibinud ainult kaks kosmoseaparaati, millest esimene, [[Mariner 10]], startis [[3. november|3. novembril]] [[1973]]. Ta lendas Merkuurist aastatel [[1974]] ja [[1975]] 3 korda mööda. Neist esimene möödalend toimus [[29. märts]]il 1974, kui ta jõudis planeedi pinnast 705
Kuni Mariner 10 möödalendudeni ei teatud, et Merkuuril on magnetväli.
228. rida:
[[3. august]]il [[2004]] startis [[Canaverali neem]]elt [[Cape Canaverali õhujõudude baas]]ist raketiga [[Delta II]] [[NASA]] kosmoseaparaat [[MESSENGER]] (''MErcury Surface, Space ENvironment, GEochemistry, and Ranging''). Selle eesmärgiks oli uurida Merkuuri pinna [[keemiline koostis|keemilist koostist]], planeedi [[geoloogiline ajalugu|geoloogilist ajalugu]], tema [[magnetväli|magnetvälja]] allikat, Merkuuri [[planeedi tuum|tuuma]] mõõtmeid ja olekut, Merkuuri [[taevakeha poolus|pooluste]] lenduvat ainet ning planeedi [[eksosfäär]]i ja [[magnetosfäär]]i loomust orbiidilt.
MESSENGER-i trajektoor oli väga keeruline; seda mööda pidi ta lõpuks jõudma Merkuuri-lähedasele orbiidile. Augustis 2005 tegi ta [[möödalend|möödalennu]] Maast ning oktoobris 2006 ja juunis 2007 möödalennu Veenusest. [[14. jaanuar]]il [[2008]] tegi ta esimese möödalennu Merkuurist lähenedes planeedile kuni 200
Kuna tehiskaaslane oli endiselt heas korras, siis pikendati missiooni kestust. 6. märtsiks 2013 sai kaardistatud 100% Merkuuri pinnast. Samuti õnnestus aparaadil saata täpset infot Merkuuri magnetvälja kohta. Avastati ka, et Merkuuri põhjapoolusel leidub jääd.
236. rida:
=== BepiColombo ===
[[Euroopa Kosmoseagentuur]] (ESA) ja Jaapani kosmoseagentuur ([[JAXA]]) plaanivad ühismissiooni [[BepiColombo]], mille käigus peaks Merkuuri uurima kaks sondi, millest üks kaardistaks planeedi pinda ja teine uuriks planeedi [[magnetosfäär]]i.
Algul oli plaanis aparaate Merkuurile maandada, kuid see kava on esialgu kõrvale jäetud.
Sondid peaksid plaanide järgi startima Vene [[Sojuz (raketiperekond)|Sojuz]]-tüüpi raketiga [[Guajaana kosmosekeskus]]est [[2013]]. aastal ja jõudma Merkuurini [[2019]]. aastaks. Trajektoori kujundamiseks teeb BepiColombo möödalennu Kuust ja Veenusest ning lõpuks Merkuurist ja jõuab lõpuks [[2019]] Merkuuri juurde. Kasutatakse nii keemilisi kui ka [[ioonmootor]]eid. Magnetomeetersond lastakse Merkuuri-lähedasele elliptilisele orbiidile. Seejärel lastakse keemiliste rakettide abil kaardistaja-sond ringorbiidile. Kumbki sond töötab Merkuuri-lähedasel orbiidil ühe aasta.
Kaardistaja-sondil on MESSENGER-i omadele sarnased spektromeetrid ning ta uurib planeete paljudel [[lainepikkus]]tel, sealhulgas [[infrapunakiirgus|infrapuna-]], [[ultraviolettkiirgus|ultraviolett-]], [[röntgenkiirgus|röntgen-]] ja [[gammakiirgus]]e [[sagedus]]el. Peale selle loodetakse [[üldrelatiivsusteooria]] ennustusi täpsemalt kontrollida.
Missioon on nime saanud [[Giuseppe Colombo|Giuseppe (Bepi) Colombo]] järgi, kes esimesena tegi kindlaks Merkuuri [[orbiidi/pöörlemise resonants]]i ning osales [[Mariner 10]] trajektoori kavandamisel.
| |||