Ava peamenüü

Muudatused

P
pisitoimetamine using AWB
'''Helikassett''' ehk '''kompaktkassett''' ([[inglise keel]]es ''[[Compact Cassette|compact cassette]]''<ref>{{Netiviide|Autor=|URL=https://en.wikipedia.org/wiki/Compact_Cassette|Pealkiri=Compact Cassette|Väljaanne=|Aeg=|Kasutatud=}}</ref>, lühend ''CC''; ka ''MusiCassette'', ''MC'') on magnetilise [[Helisalvestus|helisalvestamise]] ja taasesitamise juures kasutatav lame [[karp|karbikujuline]] [[seadis]], mille sees on lindipoolid või lindisüdamikud, millele on keritud [[magnetlint]].
 
''Compact Cassette'' oli algselt firma [[Philips]] tootenimetus, mis sai aga standardiseeritud magnetlindi [[Kassett|kassettidekassett]]ide üldnimeks (analoogiliselt [[Magnetofon|magnetofonilemagnetofon]]ile). Kompaktkassetid leidsid väga laialdast kasutamist alates nende turule ilmumisest 1964. aastal kuni sajandi lõpuni.
 
Erinevalt varasematest analoogilistest [[Kassett|kassetilaadsetest]] lahendustest ([[RCA cartridge|RCA ''tape cartridge'']], 1958 jt) on kompaktkassetid tunduvalt väiksemad (pikem külg on umbes 10&nbsp;cm) ja nendes kasutatakse tavalisest 6,35&nbsp;mm laiusest [[Magnetlint|magnetlindist]] kitsamat 3,81&nbsp;mm (0,15 tolli) laiust ja õhemat magnetlinti paksustega 18, 12 ja&nbsp;9&nbsp;&mu;mμm. Ühel salvestusrajal annavad need salvestuse ajaks vastavalt 30, 45 ja 60 minutit. Kahel salvestusrajal kokku on salvestusajad kaks korda pikemad ja vastavalt räägitakse CC-60, CC-90 ja CC-120 kassettidest. Harvemini esinevad on variandid CC-46 ja muude salvestusaegade kassetid (isegi CC-150 ja CC-180, viimane vaid 6&nbsp;&mu;mμm paksuse lindiga).
 
Kompaktkasseti puhul kasutatakse [[Monofoonia (helitehnika)|monofoonilise]] ja [[Stereofoonia|stereofoonilise]] salvestuse korral salvestusradade paiknemist samal lindi osal (poolel), mis teeb stereofoonilised ja monofoonilised salvestused vastastikku kuulatavateks ehk siis taasesitamise mõttes ühilduvateks (salvestusradade süsteem 1-2/4-3).
 
Kompaktkassettide väikese mõõdu tõttu kasutatakse nendes väikest põhilist lindikiirust (4,76&nbsp;cm/s), mis algselt ei&nbsp;võimaldanud nende puhul kuigi hea tehnilise kvaliteediga helisalvestust (esimestel [[Kassettmagnetofon|kompaktkassettmagnetofonide]] mudelitel oli sagedusala ülemiseks piiriks sageduskarakteristiku −3&nbsp;dB suuruse languse järgi 7000&nbsp;Hz ja signaali-müra suhe 50&nbsp;dB kandis).
 
1970. aastatest on kompaktkassettides kasutatavate magnetlintide töökihi kvaliteedi parandamine ja kassettmagnetofonide magnetpeade omaduste parandamine (tööpilu paksuse viimine alla 2&nbsp;&mu;mμm jm) võimaldanud nendes salvestada ka kõrgekvaliteetset heli. Seda ei&nbsp;võimaldanud aga veelgi väiksemad kassetid (näiteks mikrokassett<ref>{{Netiviide|Autor=|URL=https://en.wikipedia.org/wiki/Microcassette|Pealkiri=Microcassette|Väljaanne=|Aeg=|Kasutatud=}}</ref>). Seetõttu saavutasid kompaktkassetid turul valitseva positsiooni kõikide teiste kassetitüüpide ees (näiteks ka kõrgele helikvaliteedile orienteeritud ''L-cassette''<nowiki/>'i ees). Paarikümne aastaga said kompaktkassetid kõige populaarsemateks muusikakandjateks, ületades salvestatud kujul (nn ''MusiCassette'') sellel alal 1980. aastate teises pooles ka [[Heliplaat|heliplaateheliplaat]]e.
 
Kompaktkassettide teiseks laialdase kasutamise valdkonnaks said [[Personaalarvuti|personaalarvutidpersonaalarvuti]]d, kus enne painduvate magnetketaste ehk [[diskett]]ide (''floppy disk'') kasutuselevõtmist olid nad väga laialdaselt kasutusel põhiliste [[Andmekandja|andmekandjatenaandmekandja]]tena.
 
[[Eesti Raadio|Eesti Raadios]]s võeti kompaktkassetti kasutavad [[Reportermagnetofon|reportermagnetofonidreportermagnetofon]]id kasutusele 1978. aastal, stereofoonilised reportermagnetofonid 1987. aastal.
 
== Ajalugu ==
1963. aastal tuli [[Philips]] turule kompaktkassetiga ja selle jaoks mõeldud portatiivse kassettmagnetofoniga. Erinevalt oma selleks ajaks juba levinud kinnist lindiaasa ja ühe lindipooliga ''cartridge''<nowiki/>'itest, mida oli radade ümberlülitamise vajaduse tõttu salvestamisel keeruline kasutada, oli kompaktkassett mõeldud tavakasutajatele, kes on nõus odavuse ja kasutamismugavuse nimel leppima halvema helikvaliteediga. Algselt oli kompaktkassett mõeldud kasutamiseks diktofonides ja kodustes tingimustes heli salvestamiseks, kuid 1970. aastate alguseks olid tehtud mitmed tehnoloogilised ja tehnilised uuendused, mis olid piisavad selleks, et tagada ka kõrgema kvaliteediga heli salvestamine ja taasesitamine. Nii saavutas kompaktkassett edu seniste põhiliste konkurentide 8-rajalise lindikasseti (''8-track cartridge'') ja Play ning 1980ndatel isegi [[vinüülplaat]]ide ees, ning muutus laialt kasutatavaks nii autodes kui kodudes, aga ka ringhäälingu stuudiotes.<ref>{{Netiviide|URL=https://ethw.org/Cassette_Tapes|Pealkiri=Cassette Tapes|Kasutatud=23.01.2019}}</ref>
 
Philipsi helikassettide masstootmine algas [[1964]]. aastal. Nende kassettide kasutamisel ulatus salvestatav sagedusala esimeste turule ilmunud [[Kassettmagnetofon|kassettmagnetofonidekassettmagnetofon]]ide puhul vaid 7000 hertsini ja sahina tase oli −50&nbsp;dB suurusjärgus. See oli küllaldane diktofonide jaoks. Kuid erinevalt paljudest teistest ''cartridge''-tüüpi kassettidest oli kompaktkasseti puhul eeliseks tema kasutamise lihtsus, mis tulenes lindiveo teostuse sisulisest analoogiast tavaliste lahtiste poolidega magnetofonidega (ka RCA ''cartridge'''iga).
 
Magnetlindi magnetilises töökihis kasutatavate magnetmaterjalide arendamise tulemusena, aga samuti magnetpeade täiustamise tulemusena (tööpilu paksuse vähendamine 1,5&nbsp;&mu;mμm-ni, millega saavutati ülemine sageduspiir 15&nbsp;000&nbsp;Hz) sai neid aastakümne lõpus hakata kasutama ka kõrgekvaliteetseks muusika salvestamiseks. Probleemiks jäi siiski suhteliselt kõrge sahinatüüpi müra tase. Selle nõrgendamiseks vastuvõetava −70&nbsp;dB tasemeni võeti kasutusele mitmesugused lindisahina summutamise vahendid (mürasummutussüsteemid või -filtrid, nagu näiteks salvestamise juures nõrgemaid kõrgemate sagedustega heli komponente tugevamini salvestav ''Dolby Noise Reduction'' (DNR) süsteem ja ainult taasesitamisel toimiv helisignaaliga juhitava madalpääsfiltri kasutamisel põhinev ''Dynamic Noise Filtering'').
 
Tänu nendele arendustele kujunesid helikassetid paarikümne aastaga kõige populaarsemateks muusikakandjateks, ületades sellel alal 1980. aastate teises pooles ka [[heliplaat]]e. Oma osa selles oli kindlasti portatiivsete kasettmagnetofonide laialdane kasutussetulek ([[Sony]] [[Walkman]] jt). Umbes sellest ajast pärineb ka kompaktkasseti helikasseti sünonüümiks saamine (võrdluses [[VHS]] ja teiste [[Videokassett|videokassettidegavideokassett]]idega ja digitaalsete andmete salvestamiseks mõeldud [[andmekassett]]idega).
 
Kuigi need kassetid olid algselt heli salvestamiseks mõeldud, hakati neid nende hea kättesaadavuse tõttu kasutama ka andmekandjana varajastes mikroarvutites. Selle juures kasutati binaarse signaali salvestamiseks helisagedusalasse jäävaid kandevsignaale, mida moduleeriti salvestatavate binaarsete signaalidega.
 
Mõnedes maades saavutas sarnase edu ka lineaarmõõtudes CC-st praktiliselt veel kaks korda väiksemad firma [[Olympus]] mikrokassetid (''MicroCassette'', MC). Kuna nendes kasutati reeglina veelgi väiksemat lindikiirust (2,38&nbsp;cm/s), siis ei saavutatud nende puhul piisavat helisalvestuse kvaliteeti.
 
Kasutamist on leidnud veelgi väiksemate mõõtmetega kassetid, kuid seda peamiselt vaid diktofonides (''Pico-Cassette''<ref>{{Netiviide|Autor=|URL=https://en.wikipedia.org/wiki/Picocassette|Pealkiri=Picocassette|Väljaanne=|Aeg=|Kasutatud=}}</ref>), kuid mitte ainult (''Nano-Cassette''<ref>{{Netiviide|Autor=|URL=https://www.lectrosonics.com/europe/Press-Releases-April-1st/lectrosonics-introduces-the-nano-cassette-tx-transmitter.html|Pealkiri=Lectrosonics introduces the Nano-cassette-TX transmitter.|Väljaanne=|Aeg=|Kasutatud=}}</ref>).
 
[[CD (andmekandja)|CD]]-de ja muu digitaalse helisalvestustehnika võidukäik tõrjus kassetid 21. sajandi esimesel kümnendil praktiliselt välja, seda vaatamata digitaalse salvestuse kasutuslevõtmisele kassettides (''DCC''<ref>{{Netiviide|Autor=|URL=https://en.wikipedia.org/wiki/Digital_Compact_Cassette|Pealkiri=Digital Compact Cassette|Väljaanne=|Aeg=|Kasutatud=}}</ref>'', DAT''<ref>{{Netiviide|Autor=|URL=https://en.wikipedia.org/wiki/Digital_Audio_Tape|Pealkiri=Digital Audio Tape|Väljaanne=|Aeg=|Kasutatud=}}</ref>'')''.
 
== Konstruktsioon ==
Kassettide tagaserval on sälgud, mille abil saab kaitsta salvestust eksliku ülekirjutamise või kustutamise eest. Hilisematel kassettide versioonidel on neid rohkem ja nende abil toimuvad magnetofonis kassetis olevale lindi tüübile vastavalt automaatsed ümberlülitamised (eelmagneetimisvoolu suurus, sageduskarakteristiku korrektsiooni ajakonstant, müranõrgestuse kasutamine jm).
 
== Kasseti lindi materjalid ==
Magnetlindid koosnevad õhukesest magnetiseeritavast töökihist, mis on kantud õhukesele aluslindile. Varasemates magnetsalvestust kasutavates lahendustes on kasutatud saksa firma [[BASF]] linte ning ka algsetes kompaktkassettides on palju just nende välja töötatud linte. Esimestes turule tulnud kassettides oli kasutusel tüüp BASF PES-18, mille alusmaterjal on polüestrist ja magnetiseeritav töökiht γ-Fe<sub>2</sub>O<sub>3</sub> nõelakujuliste osakeste pulbrist. Kuigi on pakutud ka teistsuguseid materjali aluslindi valmistamiseks nagu [[Polüvinüülkloriid|PVC]] ja atsetaatalused, on läbi aja levinuim [[polüester]].<ref>{{Netiviide|Autor=F. K. Engel|URL=http://www.aes.org/aeshc/docs/basftape/basftapes.html|Pealkiri=Agfa, BASF, and IG Farben Audio Open Reel Tapes|Kasutatud=23.01.2019}}</ref>
 
Rohkem on varieeruvust magnetiseeritava materjali osas. Raudoksiidiga lindiga kassette nimetatakse tüüp&nbsp;I kassettideks, millel on üldjuhul probleemid taustamüra ja heli kvaliteediga eriti kõrgema sagedusega helide puhul. 1970.&nbsp;aastate alguses arendati ettevõtete DuPont ja BASF koostöös CrO<sub>2</sub> töökihiga magnetlint, mida nimetatakse tüüp II kassetiks. Kroomdioksiidist kattega lindiga kassette kasutasid esimesed kõrgema kvaliteediga salvestusseadmed, mis andsid tõuke kompaktkassettide levimiseks massidesse. <ref>{{Netiviide|Autor=|URL=http://vintagecassettes.com/_history/history.htm|Pealkiri=History of Compact Cassette|Kasutatud=24.01.2019}}</ref> Nende heli on aga nimetatud liiga "õhuliseks" ja "heledaks" ning madalama sagedusega helid olid kehva kvaliteediga. Selle probleemi lahendamiseks toodi turule tüüp&nbsp;III kassetid, kus kroomoksiidile lisati raudoksiidi kiht. Sellega saavutati küll kohati kuulajatele meelepärasem heli, kuid tehnilised probleemid kaalusid eelised üles ja nii ei saavutanud tüüp&nbsp;III kuigi suurt edu. 1970.&nbsp;aastate lõpus tuli turule tüüp&nbsp;IV kassett, kus kasutati magnetiseeritava kihina metalliosakesi. Need kassetid tagasid seni parima helikvaliteedi igal sagedusel.<ref>{{Netiviide|URL=https://tapetardis.wordpress.com/2012/04/24/the-type-iv-metal-audio-cassette/|Pealkiri=The Type&nbsp;IV Metal Audio Cassette|Kasutatud=30.01.2019}}</ref>
 
=== Aluslindi materjalid ===
Magnetlindile salvestatud heli kvaliteet sõltub suures osas sellest, kui heade mehaaniliste omadustega on kasutatav lint: see peab olema võimalikult sile ning ei tohiks venida ja koolduda temperatuuri või õhuniiskuse toimel, kuid samas peab see olema painduv ning kergesti poolidele keritav. Selle saavutamiseks kasutatakse aluslindi materjalina plastikuid.
 
Levinuim ja pikimat aega kasutusel olnud materjal on polüester, millel on väga head füüsikalised omadused toatemperatuurile lähedastel temperatuuridel ning millest saab valmistada sobivaid linte [[plastifikaator]]eid lisamata. Lindi valmistamiseks venitatakse algmaterjali eri suundades, mille käigus polümeeri molekulid orienteeruvad ühtlaselt ning sel viisil töödeldud materjal on stabiilne kuni ligi 150 &nbsp;°C juures. Selleks, et valmis polüestrist linti venitada 5% võrra, on vaja rakendada kuni 30% suuremat jõudu kui näiteks sama paksusega atsetaatlindi puhul ning ka rebenemisele on polüester kuni kaks korda vastupidavam.
 
Palju on kasutusel olnud ka tselluloosi di- ja triatsetaadist aluslinte. Nendest saab valmistada linte, millele on võimalik kanda väga ühtlane magnetmaterjali kiht, kuid diatsetaat on väga tundlik õhuniiskusele. Triatsetaat on niiskusele mõnevõrra vastupidavam ja on ka parema tugevuse ja painduvusega.
 
Euroopas on laialt kasutusel olnud ka polüvinüülkloriidist aluslindid. Sellel on magnetlindi rakendustes sarnased omadused tselluloosi triatsetaadiga. <ref name=":0">{{Raamatuviide|autor=C. D. Mee|pealkiri=The Physics of Magnetic Recording|aasta=1986|kirjastus=North-Holland Physics Publishing}}</ref>
 
=== Magnetkihi materjalid ===
 
===== Raudoksiid =====
Magnetlintidel kasutatakse raudoksiidi pulbritest gamma raud(III)oksiidi. Nõelja kujuga osakestega γ-Fe<sub>2</sub>O<sub>3</sub> saadakse antiferromagnetiliseks α-Fe<sub>2</sub>O<sub>3</sub> redutseerimisel 400 &nbsp;°C juures magnetiidiks Fe<sub>3</sub>O<sub>4</sub> ning selle kuumutamisel oksüdeerivas keskkonnas 250 &nbsp;°C juurde. Kasutades lähteainena rauasoolasid, on võimalik valmistada ka sfäärilise kujuga osakestega γ-Fe<sub>2</sub>O<sub>3</sub> pulbrit. Selle puhul mõjutab pulbri magnetilisi omadusi kristalliline [[anisotroopia]], samas kui nõelja kujuga osakeste puhul on domineeriv osakeste kujust tulenev anisotroopia. Magnetlintide jaoks on sobivamad aga nõelja kujuga osakesed. Nõelja kujuga osakesed tagavad piisava orientatsiooni korral ka võimalikult väikese taustamüra. Fe<sub>3</sub>O<sub>4</sub> sobiks magnetilise omaduste poolest samuti infosalvestamise rakendustesse, kuid pole leidnud kasutust, kuna on toatemperatuuril ebastabiilne ja väiksemad osakesed kipuvad oksüdeeruma. Samuti on seda raske enne kasutamist täielikult kustutada eelnevast infost.
 
γ-Fe<sub>2</sub>O<sub>3</sub> on temperatuuri suhtes küllalt hästi vastupidav, kuna selle [[Curie punkt|Curie temperatuur]] on 675 &nbsp;°C. Samuti on sellel võrreldes teiste materjalidega küllalt ühtlane struktuur, kuna sünteesi tingimusi kontrollides on võimalik saada ühtlase kuju ja suurusega osakesi, mis võimaldab paremat info salvestamise kvaliteeti. Samuti on γ-Fe<sub>2</sub>O<sub>3</sub> puhul madal jääkmagneetumuse ja [[koertsitiivsus]]e suhe, mis tähendab, et iseeneslikud demagneetumisprotsessid on kaduvväikese tähtsusega. γ-Fe<sub>2</sub>O<sub>3</sub> kattega lintide jääkmagneetumus on 120 gaussi juures ning koertsitiivsus 250 Oe. Koertsitiivsust on võimalik tõsta redutseerumise-oksüdeerumise tsüklite arvu tõstmisega materjali sünteesimise käigus kuni 400&nbsp;Oe juurde. <ref name=":0" />
 
==== Koobaltiga dopeeritud raudoksiid ====
Koobaltit lisatakse kuni 10% metalliioonide koguarvust. Suurem koobaltisisaldus, nagu on näiteks puhtal koobalt[[Ferriit (elektrotehnika)|ferriidil]], viiks liiga suure koertsitiivsuseni (kuni 1000 Oe), mis muudaks info kirjutamise ja kustutamise selliselt lindilt raskeks. Kogu materjali koertsitiivsus sõltub koobalti kontsentratsioonist pea-aegu lineaarselt ning juba väike kogus koobaltit on piisav, et materjal oleks kassetilintides kasutatav. Siiski ei ole dopeerimine väga palju kasutatav, kuna tõstab lindi temperatuuritundlikkust.<ref name=":0" />
 
See töökihi materjal oli põhiliseks kasseti lintide puhul. Selle nn I&nbsp;tüüpi (IEC-I) lindi põhiajakonstandiks on 120&nbsp;&mu;sμs, millele vastab karakteristlik sagedus 1,3&nbsp;kHz.
 
====Kroomdioksiid====
 
== Eriotstarbelised kassetid ==
[[Pilt:Photoelasticity - TDK Head Cleaner - White background.jpg|pisi| Helipea puhastuskassett ]]
 
=== Puhastuskassetid ===
Helipea puhastuskassetid sisaldavad puhastavat toimet omavat karedapinnalist linti, mitte magnetlinti.<br />
 
== Muud helikassetid ==
 
=== Mikrokassetid ===
Mikrokassetid on kompaktkassetist veelgi väiksemad helisalvestuseks mõeldud kassetid, lineaarmõõtude poolest peaaegu kaks korda igas mõõdus, välja arvatud paksuses.
 
=== Diktofonikassetid ===
74 875

muudatust