|
Sõja tõttu lõpetas Ende aga [[1948]] hoopis Stuttgardi [[Waldorfi kool|Waldorfi kooli]]. Selle järel käis Ende Münchenis asuvas näitlejate koolis, ehkki tema põhieesmärk ei olnud saada näitlejaks, vaid näitekirjanikuks.<ref name="VlyZy" /> Kooli lõpetamise järel töötas ta mõned aastad kohalikes teatrites näitlejana, kirjutades paralleelselt [[kabaree]]<nowiki/>tekste, ning 1954–62 töötas ka Baieri ringhäälingus filmikriitikuna, mis oli tema esimene kindel sissetulekuallikas.
Tema enda kirjutatud enamasti dramaatilised näidendid talle edu ei toonud. [[1950]]. lõpus kirjutas Ende oma raamatu „Jim"Jim Knopf und Lukas der Lokomotivführer“Lokomotivführer". Ta kirjeldab oma üsna ebaharilikku tööprotsessi nii: „Istusin"Istusin kirjutusmasina taha ja kirjutasin: „Maa"Maa, kus vedurijuht Luukas elas, oli üsna pisike.“" See oli esimene lause, misjärel mul polnud õrna aimugi, kuidas võiks kõlada järgmine. Mul polnud loo kirjutamiseks vähimatki plaani ega ideed. Nii avastasin enda jaoks kirjutamise kui seikluse. Lugu aina kasvas ja kasvas, sellesse sekkus üha rohkem tegelaskujusid ning sündmuste ahelad hakkasid mu suureks üllatuseks omavahel põimuma.“"<ref name="s8bK0" /> Seda kummalist tööstiili võrdles Ende kunstnike töömeetodiga, mille käigus kasvab ähmasest ideest välja midagi hoopis paremat.<ref name="CbF14" /> Järgmise poolteise aasta jooksul lükkasid käsikirja tagasi kokku kaksteist kirjastust, kuna see olevat lasteraamatu jaoks liiga pikk. Raamat avaldati alles [[1960]]. aastal ja see sai [[Saksa noorsookirjanduse auhind|saksa noorsookirjanduse auhinna]]. Selle raamatu edu muutis Ende ka materiaalselt sõltumatuks.<ref name="VQOB5" />
Näitlejanna Ingeborg Hoffmanniga abiellunud kirjanik elas 1965–1971 Müncheni lähedal. Ende jaoks tõi suure pettumuse tema tragikomöödia „Die"Die Spielverderber“Spielverderber" edutu lavastus, mille kriitikud maatasa tegid. Nad heitsid Endele ette [[eskapism]]<nowiki/>i ja seda, et ta ei valmista oma positiivsete muinasjuttudega lapsi tõeliseks eluks ette. <ref name="bRave" /> Kriitikud nimetasid teda põlastavalt lastekirjanikuks. Eskapismi debatt oli üks põhjusi, miks Ende kolis perega [[Itaalia]]<nowiki/>sse. Ende sõnul ei tõmmata Itaalias nii selget joont realistliku ja fantaasiakirjanduse vahele, seal on tähtis vaid kirjutatu kvaliteet.<ref name="cO5n5" />
Ende on öelnud: „Kirjanduslikku salongi tohib astuda igast uksest: vanglauksest, hullumaja uksest või ka bordelliuksest. Ainult lastetoast ei tohi sa tulla. Seda kriitikud ei andesta. Omal nahal sai seda tunda juba [[Rudyard Kipling]]. Ma imestan ikka ja uuesti, kust on pärit see kummaline põlgus kõige suhtes, mis on seotud lapsega.“<ref name="ZBea9" /> ▼
▲Ende on öelnud: „Kirjanduslikku"Kirjanduslikku salongi tohib astuda igast uksest: vanglauksest, hullumaja uksest või ka bordelliuksest. Ainult lastetoast ei tohi sa tulla. Seda kriitikud ei andesta. Omal nahal sai seda tunda juba [[Rudyard Kipling]]. Ma imestan ikka ja uuesti, kust on pärit see kummaline põlgus kõige suhtes, mis on seotud lapsega. “"<ref name="ZBea9" />
Itaalias kirjutas ta [[1973]]. aastal muinasjutt-romaani „Momo“"Momo", mida on müüdud nüüdseks üle seitsme miljoni eksemplari ning mis on tema rahvusvaheliselt kõige edukam teos. Ende on aidanud kirjutada sellest ka samanimelise filmistsenaariumi ja loonud ooperilibreto.
[[1979]]. aastal kirjutas Ende oma teise kuulsama lasteraamatu „Die"Die unendliche Geschichte“Geschichte" („Ilma"Ilma lõputa lugu“lugu"), mida on tõlgitud rohkem kui neljakümnesse keelde ja müüdud üle kümne miljoni eksemplari. „Die"Die unendliche Geschichte“Geschichte" põhjal valminud film aga pahandas Endet väga. Kirjanik nimetas seda „hiiglaslikuks"hiiglaslikuks melodraamaks, mis koosneb kitšist, kommertsist, plüüsist ja plastikust“plastikust"<ref name="nmnSu" /> Tema sõnul puudub filmil sisemine loogika ning see ei anna edasi raamatu põhisõnumit.<ref name="PlGif" /> Ende kaebas filmitegijad kohtusse ja nõudis, et need muudaksid filmi pealkirja või lõpetaksid selle tootmise.<ref name="Pp24T" />
80. aastail saavutas Ende ka oma populaarsuse kõrgpunkti ning oli Saksamaa raamatumüügi edetabelites esindatud paljude raamatutega.
[[1983]]. aastal avaldas Ende eeskätt täiskasvanuile mõeldud jutukogu „Der"Der Spiegel im Spiegel“Spiegel", üritades läbi lüüa ka tõsiseltvõetava täiskasvanute autorina. Kuid saksa kirjanduskriitikud (välismaised vähem) jäid Ende suhtes endiselt tõrjuvaks.<ref name="LgfHE" /> [[1989]] ilmunud lasteraamat „Der"Der satanarchäolügenialkohöllische Wunschpunsch“Wunschpunsch" („Satanakardinalkohõlepusapörgulik"Satanakardinalkohõlepusapörgulik võlujook ehk Vunšpunš“Vunšpunš") tõi talle aga kirjandusauhinna La vache qui lit. 1994 ilmunud raamatus „Zettelkasten“"Zettelkasten" („Märkmete"Märkmete karp“karp") avaldas Ende märkmeid oma arhiivist ning kirjutas esimest korda otseselt enese elust.<ref name="7xUTZ" />
[[1985]] pöördus Ende pärast abikaasa ootamatut surma Münchenisse tagasi. Ta abiellus [[1989]]. aastal jaapani tõlkija Mariko Satoga. Ende armastas väga jaapani kultuuri ning käis [[Jaapan]]<nowiki/>is korduvalt.<ref name="RTQsX" /> Ende suri [[1995]]. aastal [[Filderstadt]]<nowiki/>is maovähki. Ta on maetud Müncheni Waldfriedhofi kalmistule.
Ende teoseid on oluliselt mõjutanud [[Rudolf Steiner]] ja [[antroposoofia]] põhimõtted.<ref name="6L3bK" />Ende jaoks oli kirjanduse ja kunsti ülesanne anda inimese elule mõte.<ref name="CUIyH" />
„Olen"Olen veendunud, et väljaspool füüsiliste meeltega tajuvata maailma on olemas veel teinegi reaalne maailm, kust inimene on pärit ja kuhu ta jälle tagasi läheb. Loodus ei ole minu meelest lihtsalt keemia ja füüsika summa. (…) Minu jaoks näeb maailm välja selline, et kogu kosmos on otsekui hiiglaslik amfiteater täis jumalaid ja deemoneid, kes vaatavad hinge kinni hoides, mida inimesed siin teevad. Pean meid universumi keskpunktiks. Kui ma enam sellesse uskuda ei suudaks, siis ei teaks ma, miks üldse elada.“"<ref name="l6L2R" />
| 