Erinevus lehekülje "Rüütlimõis" redaktsioonide vahel

Eemaldatud 10 baiti ,  1 aasta eest
P
resümee puudub
P
 
 
==Rüütlimõis Vene Keisririigis==
3. mail 1783. aastal muutis Venemaa keisrinna [[Katariina]] II kõik [[läänimõis]]atest rüütlimõisad täieõiguslikuks eraomandiks ehk pärusomandiks ning [[1783]]. aastast oli rüütlimõis [[eramõis]] ([[saksa keel]]es ''Privatgut''), mida tohtis omada ainult kohalikku [[rüütelkond]]a immatrikuleeritud aadliseisuses isik (mitteaadlik sai õiguse rüütlimõisa osta [[Kuramaa]]l ja [[Liivimaa kubermang|Liivimaal]] [[1866]]. aastal, [[Eestimaa kubermang|Eestimaal]] [[1869]]). RüütlimõisadeRüütlimõisate omanikud olid kuni [[1917]]. aastani [[Baltimaad]]es seisusliku omavalitsuskorralduse aluseks.
 
Rüütlimõisa (''Rittergut'') suuruse alammääraks kehtestati [[Balti Eraseadus]]ega [[Eestimaa]]l 450 [[tiin]]u, sellest 150 tiinu [[põllumaa]]d ning lisaks [[Heinamaa|heina–heina-]] ja [[karjamaa]], [[Liivimaa]]l 300 tiinu ja 100 tiinu põllumaad, [[Saaremaa (maakond)|Saaremaa]]l 162 tiinu ja 54 tiinu põllumaad. Rüütlimõisa staatuse säilitasid ka kõik väiksemad mõisad juhul kui nad olid rüütlimõisana maaraamatusse kantud enne Balti Eraseaduse jõustumist.
 
Rüütlimõisal võisid olla majanduslikult iseseisvad ja rüütlimõisa nõuetele vastavad allüksused, nõndanimetatud [[kõrvalmõis]]ad (''Beigut'') ja [[karjamõis]]ad (''Hoflage'') kui kaugemad eraldiasuvad majapidamised.
 
Hoidmaks mõisa suguvõsa käes, moodustasid suuremate mõisademõisate omanikud [[18. sajand]]i keskpaiku nõndanimetatud perekonnavaldusi ehk [[fideikomiss]]e (''Adliges Güterfamilienfideicomiβ''), mille koosseisu või kuuluda üks või enam rüütlimõisa. Neid mõisaid ei tohtinud koormata ega tükeldada ning võõrandada sai neid üksnes pärandamise teel. Tihti pärandati niisuguseid valdusi suguvõsa meesliini pidi esmasünni (''Primogenitur'') põhimõtte kohaselt. Niisugusel juhul nimetati fideikomissi [[majoraat|majoraadiks]].
 
Eesti aladel kuulus [[1913]]. aastal sugukonnavalduste koosseisu umbes 109 rüütlimõisa. Kehtiva tükeldamis- ja võõrandamiskeelu tõttu oli võimatu nende mõisate talumaade päriseks ostmine. Lahendusena likvideeriti ajutiselt [[fideikomiss]], eraldati sealt müügiks määratud maa ning sageli asutati allesjäänud mõisamaa baasil fideikomiss uuesti.
 
Rüütlimõisa omanikul ([[mõisavanem]]al) oli oma mõisa territooriumil:
*sillaehituskohustus jms.
 
Mõisaomaniku politseivõim kitsenes pärast [[Vallakohus|vallakohtute]] moodustamist vastavalt [[1802]].–[[1804]]. aasta [[Eestimaa talurahvaseadused|talurahvaseadusele]]. [[1865]]. aastal kadus mõisnikel [[kodukariõigus]]. 1866. aasta [[kogukonnaseadus]] piiras mõisnike politseivõimu veelgi ja [[1888]]. aasta [[politseireformi seadus]] kaotas selle täielikult.
 
Rüütlimõisad kui eriõiguslikud maaüksused kaotati Venemaal [[Maadekreet|maadekreediga]] [[9. november|9. novembril]] [[1917]]. [[Esimene maailmasõda|Esimese maailmasõja]] ajal [[1918]]. aasta alguses ennistasid Saksa okupatsioonivõimud Baltimaades mõisnike õigused. [[10. oktoober|10. oktoobril]] [[1919]] võttis sotsialistidest enamusega [[Asutav Kogu]] vastu Eesti maata maaelanike maanälja kustutamiseks [[maaseadus]]e, mille alusel toimunud [[1919. aasta maareform|maareform]]i käigus võõrandati sümboolse hüvitise eest 874 rüütlimõisa.<ref> [http://www.muuseum.harju.ee/Moisad/ajalugu_syndmused_1919.html Harjumaa muuseum: Eesti maareformi seadus]</ref> Lisaks sellele veel poolmõisad, mis kuulusid rüütlimõisate omanikele.
[[Läti]]s toimus [[maareform]] [[1920]]. aastal.
 
107 500

muudatust