Rainer Maria Rilke: erinevus redaktsioonide vahel

P
1906–1910 reisis Rilke ringi, viibides vaheldumisi Pariisis, Firenzes ja Roomas, ning sõlmis kontakte tookordse kultuurieliidiga.
 
1910, kui kirjanik oli Leipzigis lõpetanud „Malte"Malte Laurids Brigge ülestähendused“ülestähendused", tekkis tal sügav, kaksteist aastat kestnud loominguline kriis. Sel ajal tegeles ta prantsuskeelse ilukirjanduse tõlkimisega. Otsides inspiratsiooni, asus ta uurima klassikuid, esimest korda põhjalikumalt ka Goethet ja Shakespeare’i. 1912 alustas ta luuletsüklit „Duineser"Duineser Elegien“Elegien", kuid suutis selle lõpetada alles kümme aastat hiljem.
 
Esimese maailmasõja puhkedes oli Rilke parajasti Saksamaal ja Pariisi tagasi minna ei saanud. Suurema osa sõjaajast veetis ta Münchenis. 1916 kutsuti Rilke sõjaväkke ning ta pidi läbi tegema sõjaväeõppused Viinis. Tänu mõjukatele sõpradele aga suunati ta veel samal aastal tööle sealsesse sõjaarhiivi ja pressiteenistusse. Traumaatiline kogemus sõjaväeõppusega, mis meenutas talle sõjaväekooli aegu, pani Rilke luuletajana pikaks ajaks peaaegu täiesti vaikima. <ref>Kurt Wolfile, 28. märts 1917. S. Stefan Schank. „Rainer Maria Rilke“, lk 119–121</ref>
 
1919 sõitis luuletaja sõjajärgse segaduse eest pääsemiseks Šveitsi ja jätkas seal poolelijäänud luuletsükli kirjutamist. Pärast sekeldusi elukoha leidmisega lõpetas ta veebruaris 2022 mõne nädala jooksul tsükli „Duineser"Duineser Elegien“Elegien". Üsna pea valmisid mõlemad osad luuletsüklist „Sonette"Sonette an Orpheus“Orpheus". Neid kaht teost peetakse Rilke loomingu kõrgpunktiks.
1923–26 võitles Rilke juba terviseprobleemidega, käies korduvalt sanatooriumides ja kolides tervise turgutamiseks ajutiselt Pariisi. Sel perioodil suutis ta veel kirjutada mitmeid luuletusi.
 
1926 kirjutas Rilke oma Milanos elavale Mussolini-vastasele tuttavale Aurelia Gallaratti Scottile mitu kirja, milles ülistas Mussolini võimu, pidas Itaaliat õnnelikuks riigiks ja väitis, et humanism ja vabadus olevat vaid kujutlused, mis oleksid Euroopa äärepealt juba hävitanud. <ref>Rainer Maria Rilke. „Lettres Milanaises. 1921–1926“, Pariis 1956, lk 84 jj, lk 184–186</ref>
 
Schopenhauerist ja Nietzschest mõjutatud Rilke teoseid iseloomustab terav kriitika kristluse teispoolsuseülistuse ja ühekülgse teaduslik-ratsionaalse maailmatõlgenduse suhtes. 1911 Tuneesias, Egiptuses ja Hispaanias käies tutvus ta islamiga, mis muutus tema jaoks „moonutamata maailmaruumi religiooniks“. Samuti paelus teda väga araabia keel.
 
Kolmeosaline „Das"Das Stunden-Buch“Buch", mis on kirjutatud 1899–1903 (ilmus esimest korda 1905) on luuletaja varase loomingu esimene kõrgpunkt ning väljendab panteistlikku jumalapilti. Kunstiliselt põimitud riimide ja voolava rütmiga on see luuletsükkel kirjandusliku juugendstiili peateos.
 
Keskmisest loomeperioodist 1902–1910 kerkivad esile „Neuen"Neuen Gedichte“Gedichte" ja romaan „Malte"Malte Laurids Brigge ülestähendused“ülestähendused". Neis teostes pöördub ta inimlike põhikogemuste poole, kuid ei vaatle enam inimese siseelu nagu varasel perioodil, vaid selle sümboolseid peegeldusi kogetud asjadel.
 
Hilistes teostes, 1912–22, valab Rilke luulevormi oma elujaatuse ning tegeleb nii elu kui surma hõlmava olemisega. Ta viimaste eluaastate teosed jagunevad eri gruppideks: mõned luuletused on rõõmsameelsed ja muretud, sageli täpsed ja lakoonilised loodusluuletused, teised aga jahedad eksperimendid keelega.