Rainer Maria Rilke: erinevus redaktsioonide vahel

Rilke vanemad lahutasid, kui tulevane luuletaja oli üheksa-aastane. Kümneselt saatis isa Rilke sõjaväeakadeemiasse, kus poiss veetis järgmised kuus aastat. Karm sõjaväeline elu puhtalt meeste seltskonnas traumeeris tundlikku poissi väga ning ta jättis kuus aastat hiljem tervise tõttu kooli pooleli. Seejärel õppis ta Linzi ärikoolis, kust visati aasta hiljem välja lubamatu armuafääri tõttu mõni aasta vanema lapsehoidjaga. Nüüd olid sõjaväelase ja ärimehekarjäär tema jaoks välistatud. Ta jätkas oma õpinguid hiljem Praha, [[München]]i ja [[Berliin]]i ülikoolides, õppides kirjandust, kunstiajalugu, filosoofiat ning lõpuks õigusteadust.

 

 

Rilke luuletajadebüüt toimus [[1894]]. aastal, "Leben und Lieder" oli kirjutatud traditsioonilises [[Heinrich Heine]] stiilis. Noore Rilke peamiseks mõjutajaks ja suureks armastuseks oli sel ajal Rilkest vanem ja abielus vene päritolu intellektuaal [[Lou Andreas-Salomé]], kes omakorda oli olnud [[Friedrich Nietzsche|Nietzsche]] õpilane. Ka pärast nende suhte purunemist jäi see naine tema tähtsaimaks sõbraks ja nõuandjaks.

Rilke abiellus [[1901]]. aastal kujur [[Clara Westhoff]]iga ([[1878]]–[[1954]]). Kooselu kestis napilt aasta; sündis tütar Ruth. Pärast Clarast lahkuminekut kolis Rilke [[Pariis]]i, kus töötas raamatu kallal [[Auguste Rodin]]ist. Pariisi-aastad ([[1903]]–[[1906]]) olid Rilke loomingu seisukohast ühed olulisemad, just sel ajal kujunes lõplikult välja Rilke lüürilise luule stiil. Sellest hoolimata oli luuletajal hirmutavas suurlinnas esialgu raske, saadud kogemusi kasutas ta hiljem oma ainsas romaanis "Malte Laurids Brigge ülestähendused".

 

 

 

1910, kui kirjanik oli Leipzigis lõpetanud „Malte Laurids Brigge ülestähendused“, tekkis tal sügav, kaksteist aastat kestnud loominguline kriis. Sel ajal tegeles ta prantsuskeelse ilukirjanduse tõlkimisega. Otsides inspiratsiooni, asus ta uurima klassikuid, esimest korda põhjalikumalt ka Goethet ja Shakespeare’i. 1912 alustas ta luuletsüklit „Duineser Elegien“, kuid suutis selle lõpetada alles kümme aastat hiljem.

1919 sõitis luuletaja sõjajärgse segaduse eest pääsemiseks Šveitsi ja jätkas seal poolelijäänud luuletsükli kirjutamist. Pärast sekeldusi elukoha leidmisega lõpetas ta veebruaris 2022 mõne nädala jooksul tsükli „Duineser Elegien“. Üsna pea valmisid mõlemad osad luuletsüklist „Sonette an Orpheus“. Neid kaht teost peetakse Rilke loomingu kõrgpunktiks.

1926 kirjutas Rilke oma Milanos elavale Mussolini-vastasele tuttavale Aurelia Gallaratti Scottile mitu kirja, milles ülistas Mussolini võimu, pidas Itaaliat õnnelikuks riigiks ja väitis, et humanism ja vabadus olevat vaid kujutlused, mis oleksid Euroopa äärepealt juba hävitanud. <ref>Rainer Maria Rilke. „Lettres Milanaises. 1921–1926“, Pariis 1956, lk 84 jj, lk 184–186</ref>

 

Rilke suri 29. detsembril Prantsusmaal Motreaux’ lähedal sanatooriumis leukeemiasse. Ta on maetud Šveitsi Raroni mägikalmistule oma viimase elukoha ligidusse. <ref> [http://knerger.de/html/rilkeschriftsteller_8.html knerger.de, Rainer Maria Rilke] </ref>