Rainer Maria Rilke: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
→Looming: täiendused |
|||
14. rida:
Rilke luuletajadebüüt toimus [[1894]]. aastal, "Leben und Lieder" oli kirjutatud traditsioonilises [[Heinrich Heine]] stiilis. Noore Rilke peamiseks mõjutajaks ja suureks armastuseks oli sel ajal Rilkest vanem ja abielus vene päritolu intellektuaal [[Lou Andreas-Salomé]], kes omakorda oli olnud [[Friedrich Nietzsche|Nietzsche]] õpilane. Ka pärast nende suhte purunemist jäi see naine tema tähtsaimaks sõbraks ja nõuandjaks.
1899 käis Rilke Moskvas, kus kohtus ka kirjanik Lev Tolstoiga. <ref> [https://www.nzz.ch/feuilleton/vielleicht-war-es-nur-ein-missverstaendnis-ld.1316147 Roman Bucheli. Rilke in Russland, Neue Zürcher Zeitung 14.09.2017] ]</ref> 1900. aastal reisis ta Peterburi ja Moskvasse, aga sõitis ka risti läbi Venemaa ja piki Volga jõge ülespoole.
Rilke abiellus [[1901]]. aastal kujur [[Clara Westhoff]]iga ([[1878]]–[[1954]]). Kooselu kestis napilt aasta; sündis tütar Ruth. Pärast Clarast lahkuminekut kolis Rilke [[Pariis]]i, kus töötas raamatu kallal [[Auguste Rodin]]ist. Pariisi-aastad ([[1903]]–[[1906]]) olid Rilke loomingu seisukohast ühed olulisemad, just sel ajal kujunes lõplikult välja Rilke lüürilise luule stiil. Sellest hoolimata oli luuletajal hirmutavas suurlinnas esialgu raske, saadud kogemusi kasutas ta hiljem oma ainsas romaanis "Malte Laurids Brigge ülestähendused".
21. rida ⟶ 23. rida:
1906–1910 reisis Rilke ringi, viibides vaheldumisi näiteks Pariisis, Firenzes ja Roomas, ning sõlmis kontakte tookordse kultuurieliidiga.
1910, kui kirjanik oli Leipzigis lõpetanud „Malte Laurids Brigge ülestähendused“, tekkis tal sügav, kaksteist aastat kestnud loominguline kriis. Sel ajal tegeles ta prantsuskeelse ilukirjanduse tõlkimisega. Otsides inspiratsiooni, asus ta uurima klassikuid, esimest korda põhjalikumalt ka Goethet ja Shakespeare’i. 1912 alustas ta luuletsüklit „Duineser Elegien“, kuid suutis selle lõpetada alles kümme aastat hiljem.
Esimese maailmasõja puhkedes oli Rilke parajasti Saksamaal ja Pariisi tagasi minna ei saanud. Suurema osa sõjaajast veetis ta Münchenis. 1916 kutsuti Rilke sõjaväkke ning ta pidi läbi tegema sõjaväeõppused Viinis. Tänu mõjukatele sõpradele aga suunati ta veel samal aastal tööle sealsesse sõjaarhiivi ja pressiteenistusse. Traumaatiline kogemus sõjaväeõppusega, mis meenutas talle sõjaväekooli aegu, pani Rilke luuletajana pikaks ajaks peaaegu täiesti vaikima. <ref>Kurt Wolfile, 28. märts 1917. S. Stefan Schank. „Rainer Maria Rilke“, lk 119–121</ref>
1919 sõitis luuletaja sõjajärgse segaduse eest pääsemiseks Šveitsi ja jätkas seal poolelijäänud luuletsükli kirjutamist. Pärast sekeldusi elukoha leidmisega lõpetas ta veebruaris 2022 mõne nädala jooksul tsükli „Duineser Elegien“. Üsna pea valmisid mõlemad osad luuletsüklist „Sonette an Orpheus“. Neid kaht teost peetakse Rilke loomingu kõrgpunktiks.
1923-26 võitles Rilke juba terviseprobleemidega, käies korduvalt sanatooriumides ja kolides tervise turgutamiseks ajutiselt Pariisi. Sel perioodil suutis ta veel kirjutada mitmeid luuletusi.
1926 kirjutas Rilke oma Milanos elavale Mussolini-vastasele tuttavale Aurelia Gallaratti Scottile mitu kirja, milles ülistas Mussolini võimu, pidas Itaaliat õnnelikuks riigiks ja väitis, et humanism ja vabadus olevat vaid kujutlused, mis oleksid Euroopa äärepealt juba hävitanud. <ref>Rainer Maria Rilke. „Lettres Milanaises. 1921–1926“, Pariis 1956, lk 84 jj, lk 184–186</ref>
Rilke suri 29. detsembril Prantsusmaal Motreaux’ lähedal sanatooriumis leukeemiasse. Ta on maetud Šveitsi Raroni mägikalmistule oma viimase elukoha ligidusse. <ref> [http://knerger.de/html/rilkeschriftsteller_8.html knerger.de] </ref>
<nowiki/>{{pooleli}}
==Viited==
{{viited}}
== Teosed eesti keeles ==
| |||