DFW C.V: erinevus redaktsioonide vahel

DFW C.V oli C.IV arendus. Lennuki konstruktriks oli Heinrich Oelerich. C.IV tiivataristu oli ühe orvaga (poolovaalne sisselõige ülemise tiiva tagaservatagaservas sisselõige kere kohal, piloodi vaatevälja avardamiseks üles), jõuallikaks 150 h.-j. [[Benz Bz.III]] [[mootor]], lennuki C.V tiivataristu oli kahe orvaga (ka alumine tiib oli tagaserva sisselõikega, ikka vaatevälja avardamiseks alla), sai kas 185 h.-j. [[Conrad C.III|C.III N.A.G.]] või [[Benz Bz.IV]] mootori. Võimsam mootor tagas lennukile head lennuomadused ning C.V sai Esimese Maailmasõja ajal Saksamaal enim ehitatud lennuk. Umbes 2000 lennukit valmistati [[Deutsche Flugzeug-Werke]] tehases, veel 1250 lennukit valmisvalmistati litsentsi alusel [[Aviatik]]u, [[Halberstadt (lennukitehas)|Halberstadti]], [[LVG]] ja [[Schütte-Lanz]]i tehastes. Seda lennukiseeriat ehitati kuni Maailmasõja lõpuni.

DFW C.V oli valdavalt puitkonstruktsiooniga lennuk. Lennuki puitsõrestik-kere oli kaetud vineeriga[[vineer]]iga, vaid sabaosa oli [[toru]]dest [[keevitamine|keevitatud]] metallsõrestikmetall[[ferm|sõrestik]] ning [[tekstiil|riide]]kattega. Tiivad olid kahetalalised, põhikujultplaanvaates [[ristkülik]]ukujulised, riidekattega. Ülemine tiib oli veidi suurema ulatusega, kaldtüürid paiknesid ainult ülemisel tiival.

DFW C.V leidis peamiselt kasutust luure- ja kerge pommituslennukina. Esimese Maailmasõja ajal oli peamiseks kasutajaks Saksamaa lennuvägi, kuus lennukit tarniti 1917. aastal ka [[Bulgaaria]] lennuväele. 1918. aasta kevadest hakkas C.V lennukite arvukus [[lennuvägi|lennuväes]] tasapisi vähenema, kuid vaherahu sõlmimise hetkel 11. novembril 1918 oli kasutusel veel ca 600 seda tüüpi lennukit. Enamus lennukeist lammutati [[Versailles' rahu]] sõlmimise järel.

[[Poola]] vägede kätte langes 11 DFW C.V lennukit, veel 13 lennukit pandi kokku leitud osadest ning mingi kogus õnnestus 1920. aastal osta ka Saksamaalt. Poola lennukid leidsid kasutust ka [[Nõukogude Liit|Nõukogude Liidu]] - Poola sõjas 1919-20.

Kaks lennukit olid kasutusel [[Soome]] lennuväes, neli [[Holland]]is, kaks [[Šveits]]is ning neli [[Eesti õhuvägi|Eesti õhuväeslennuväes]]. Kaheksa lennukit ehitati Saksamaal ümber reisilennukeiks[[reisilennuk]]eiks ning neid kasutas [[Deutsche Luft Rederei]]. Seitse lennukit ehitas 1925. aastal ''Darzhavna Aeroplanna Rabotilnitsa'' (Bulgaaria riiklik lennukitöökoda), need said nimeks '''DAR Uzunov-1''' (DAR U-1) ja leidsid kasutust treeninglennukitena.

Esimene trofeelennuk saadi 8. juunil 1919, kui [[Landesveer|Balti Landeswehr]]i teenistuses olnud lennukil üritada [[Narva]] tuua vene senaator Neidhardt. Eestlased olid lennuki saabumisest teadlikud ning lendurid ja reisija areeteeritiareteeriti. Lennuk võeti aga lennuväes arvele nr. 10 all ning lipnik [[Karl Haas]] sooritas sellel enamuse oma [[Vabadussõda|Vabadussõja]] aegsetest lahinglendudest. Teine DFW C.V trofeelennuki tulistasid [[Landeswehr]]i sõja ajal alla 6. jalaväepolgu sõdurid 21. juunil 1919 Auciemi mõisa[[mõis]]a lähistel. Lennuk võeti küll arvele numbri 11 all, kuid Vabadussõja ajal seda remontida ei jõutud.

Kaks [[Taani]] kaudu Saksamaalt ostetud lennukit jõudsid [[Tallinn]]a 3. oktoobril 1919. Need said lennuväe numbrid 33 ja 34. Nr. 33 lennuki sai omale esimene [[Eesti sõjavägi|Eesti sõjaväe]] lennukooli lõpetanud lendur [[Gustav Oamer]], kes lendas sellel 15. detsembril 1919 Lõunarindele, diviisi[[diviis]]i lennusalga nr. 1 koosseisu. Halbade ilmade[[ilm]]ade ning muude sekelduste tõttu jõudis ta aga [[Võru]] lähedal asunud [[Vana-Nursi]] [[lennuväli|lennuväljale]] alles peale vaherahu, 28. jaanuaril 1920.