Alfred Wilhelm Volkmann: erinevus redaktsioonide vahel

1821. aastal alustas Volkmann meditsiiniõpinguid Leipzigi Ülikoolis [[Ernst Heinrich Weber]]<nowiki/>i käe all. 1826. aastal kaitses ta oma doktorikraadi tööga ''"Observatio biologica de magnetismo animali"''. Järeldoktorantuur viis teda edasi Londonisse ja Pariisi, sest seal oli rohkem meditsiinilist praktikat.^[5] Volkmanni muutsid tuntuks kaks biokeemia valdkonnas kirjutatud artiklit ("''New contributions to the physiology of vision''", 1836. ''"The doctrine of the bodily life of man"'', 1837). Volkmann töötas Leipzigi Ülikoolis eradotsendina aastatel 1828–1834. 1828. aastal pidas ta ka oma esimese loengu. 1834. aastal sai temast ka loomaanatoomia (zootoomia) professor ja töötas edasi Leipzigis professorina kuni aastani 1837.

1837. aastal oli Volkmann [[Tartu Ülikool|Dorpati (Tartu) Ülikooli]]s füsioloogia, patoloogia ja semiootika professor<ref>Toomsalu, Maie (koost.) 2002. ''Tartu Ülikooli Vana Anatoomikumi professorid''. Tartu: [[Tartu Ülikooli Kirjastus]], lk. 85–87</ref>. Tartus keskendus ta närvisüsteemi ja vereringe uurimisele. 1841–1842 oli Volkmann Tartu Ülikooli rektor. 1843. aastal lahkus Volkmann Tartust [[Halle ülikool|Halle Ülikool]]i, kus ta sai 1844. aastal patoloogia ja füsioloogia professoriks. 1854. aastast õpetas ta seal ka anatoomiat. Teadustöö tõttu sattus ta veel Prantsusmaale ja Itaaliasse. Aastatel 1847, 1850 ja 1862 valiti Volkmann Halle ülikooli rektoriks. 1874. aastal sai temast [[:en:Academy_of_Sciences_Leopoldina|Saksa Teadusteakadeemia Leopoldina]] liige. 1876. aastal lõpetas ta oma karjääri.

Volkmann tegeles nägemisfüsioloogia uuringutega. [[Richard Wagner|WagnerWagneri]]<nowiki/>i toimetatud ''"Handwörterbuch der Physiologie"'' (1846) raamatusse kirjutas Volkmann nägemist puudutava peatüki, milles kirjeldab, miks ei ole nägemise seisukohalt oluline, et võrkkesta kujutis on ümberpööratud. Sellega andis Volkmann suure panuse [[eksperimentaalpsühholoogia]] arengusse. 1836. aastal avaldas ta raamatu "''Neue Beiträge zur Physiologie des Gesichtssinnes"'', kus väidab, et püstise (õigetpidise) nägemise kõige loomulikum seletus seisneb selles, et see ei vaja mingit seletust.

Kardiovaskulaar-uuringutes oli Volkmann tugevalt mõjutatud oma juhendajast, [[Ernst Heinrich Weber|Ernst Heinrich Weberi]]<nowiki/>st. Tema lähenemine füsioloogiale oli füüsilisest vaatenurgast. Volkmanni abistas ka [[:en:Carl_Ludwig|Carl Ludwig]], kes 1846. aastal leiutas kümograafia. See oli esimene monintooringu ja füsioloogiliste protsesside dokumenteerimise vahend. Koos viisid nad läbi mitmeid eksperimente, millest osad avalikustasid ka 1850. aastal raamatus ''"Die Hämodynamik nach Versuchen"''. Suur osa raamatust on pühendatud vererõhu ja vere liikumiskiirusele. Volkmann leiutas aparaadi nimega– ''haemadromometer''<nowiki/>'i – "haemadrometer", millega oli võimalik mõõta vere liikumist veresoontes. Selle aparaadiga arvutas Volkmann välja vere liikumiskiirust veresoontes, rabanduse tugevust ja südametöö tegevust. Haemadromomeeter oli ka prototüübiks Carl Ludwigi tulevasele aparaadile "Stromuhrile". ^{[http://onlinelibrary.wiley.com/doi/10.1002/clc.4960281113/pdf <nowiki>[4]</nowiki>]}

Volkmann aitas Fechneril teha ka oma katseid, mis olid aluseks [[Gustav Fechner|FechnerFechneri]]<nowiki/>i ''teose "Elemente der Psychophysik"'' (1860) kirjutamisele (paljud loevad seda teadusliku psühholoogia sünnihetkekssünni ajaks). SamutiFechner kasutas Fechner oma raamatu kirjutamisel ka mitmeid Volkmanni tulemusi.

* [[Tartu ülikooli rektorite loend]]