Enrico Caruso: erinevus redaktsioonide vahel

'''Enrico Caruso''' ([[25. veebruar]] [[1873]] [[Napoli]] – [[2. august]] [[1921]] Napoli) oli itaalia [[tenor]], üks ajaloo kuulsamaid ja väljapaistvamaid ooperitenoreid, 1900. aastate alguse rahvusvaheliselt kõige nimekam tenor.

Pärit vaeste vanemate perekonnast. Isa Marcello oli mehaanik ja valukoja tööline. Isal ja tema abikaasal Annal oli 21 last (20 poissi ja üks tüdruk), kellest 18 suri lapsena. Laulis 15-aastaselt õhtuti kirikutes ja töötas päeval isa kõrval mehaanikuna. Õppis laulmist Napolis Guglielmo Vergine juures. Debüteeris ooperilaval 1894. aastal Napoli Teatro Nuovos amatöörhelilooja [[Mario Morelli]] ooperis "L'amico Francesco" („Sõber Francesco”). Laulis seejärel olulisi tenorirolle Napolis, Casertas[[Caserta]]s, Salernos[[Salerno]]s ja Kairos[[Kairo]]s, äratamata kuni 1897. aastani ooperiringkondades mingit tähelepanu. Läbimurre tuli aga siis, kui ta oli [[Umberto Giordano]] vähese tähelepanuga jäänud ooperi "Il voto" peaosa esmaesitaja ning Palermos suure eduga [[Amilcare Ponchielli]] "La Giocondas" Enzo rollis. Aastatel 1898–1899 lauldes peamiselt Itaalia teatrites, käis endale rahvusvahelist nime tegemas ka [[PeterburiPeterbur]]i [[Maria teater|Peterburi Maria teatris]], Moskva [[Moskva]] [[Suur Teater|Suures Teatris]], [[Buenos AireseAires]]e Teatro Colonis, Varssavis[[Varssavi]]s ja [[Monte CarlosCarlo]]s.

[[Arturo Toscanini]] kutsus Caruso osalema [[Giuseppe Verdi]] mälestuskontserdil Milano [[La ScalasScala]]s veebruaris 1901. See esinemine avas talle tee maineka [[La Scala]] lavale, kus debüteeris samal aastal [[Puccini]] ooperis "La bohème" Rodolfo rollis. Sellele järgnes samas triumfaalne esinemine Nemorino rollis [[Gaetano Donizetti]] ooperis "L'elisir d'amore" ("[[Armujook]]"). Laulis järgnevalt Buenos Aireses, Napoli Teatro San Carlos (1901) ja Londoni [[Covent Garden]]is (1902, 1904–1907, 1913–1914). 1903. aastal saabus lõpuks kutse debüteerida New Yorgi [[Metropolitan OperasOpera]]s. Mantova hertsog partii esitamine 23. novembril Verdi ooperis "[[Rigoletto]]" oli triumfaalne. Mõni kuu hiljem algas tema elu lõpuni kestnud koostöö heliplaadifirma Victor Talking Machine Company (''His Masters Voice'', logoks valge koer grammofoni ees). Esimene heliplaat valmis 1. veebruaril 1904. Kokku salvestas ta selles firmas ligi 230 heliplaati. Sai tiitliks „esimene grammofonitenor”. Tema heliplaadistustest on kõige väärtuslikumaks hinnatud Nemorino aariat “Una furtiva lagrima” ("L'elisir d'amore", 1904). Oli Metropolitan Opera solist kuni 1920. aastani, esinedes 863 etenduses. President [[Theodore Roosevelt]] pidas temast väga lugu kinkides talle oma autogrammiga foto.

Laulnud ka [[San Francisco]]s, [[Washington]]is, [[Rooma]]s, [[La HabanasHabana]]s, Monte Carlos, Pariisis, Berliinis[[Berliin]]is, Dresdenis[[Dresden]]is, Viinis[[Viin]]is, Budapestis[[Budapest]]is, Méxicos[[México]]s, Peterburis, Moskvas, [[São PaulosPaulo]]s, kuid mitte kunagi pärast 1901. aastat Napolis, kus tal Nemorino rolli esitamine ebaõnnestus ja ta välja vilistati. 1907. aastal laulis koos sopran [[Nellie Melba]]ga Londonis [[Buckinghami paleespalee]]s kuningas [[Edward VII]] ja kuninganna [[Alexandra (Suurbritannia)|Alexandra]] kutsel.

1950. aastal tegi Richard Thorpe Hollywoodis [[Metro-Goldwyn-MayeriMayer]]i stuudios suuresti meelevaldsete ja ebatäpsete eluepisoodidega tüüpilise 109-minutise biograafilise vaatefilmi "The Great Caruso" Itaalia päritolu Ameerika tenori [[Mario Lanza]]ga nimiosas. Caruso abikaasa Blyth Dorothy Park Benjamini osas oli Ameerika laulja ja näitleja [[Ann Blyth]].