Erinevus lehekülje "Alberto Giacometti" redaktsioonide vahel

P
resümee puudub
P
P
Aastatel 1922–1925 õppis Giacometti Pariisis [[Académie de la Grande Chaumière|Académie de la Grande-Chaumière]]'is. Kuigi ta võlgneb palju oma õpetajale [[Émile-Antoine Bourdelle]]'le, erinesid nende stiilid silmnähtavalt. Torsos, 1925.aastal, ühendas Giacometti klassikalise traditsiooni avangardiga ja ühendas inimkeha geomeetriliste kujundite rühmituseks, mis tekitasid klassikalisest perioodist tuntud contrapposto, mille korral nõjatub kuju keharaskus ühele jalale. Tema tasapinnalised plekilised skulptuurid tagasid edu ja populaarsuse Pariisi avangardistide seas. <ref name=":1" />
 
=== Aafrika ja Okeaania kunsti mõjutused: ===
Giacometti töös on näha [[Aafrika]] ja [[Okeaania]] skulptuuri motiivide mõjutusi. Kui noorel kunstnikul tekkis 1926. aastal huvi Aafrika kunsti vastu, ei olnud see eelmise põlvkonna kaasaegsetele kunstnikele nagu Picasso ja Derain enam uudne; see oli arenenud skulptuuris populaarseks, kuni see muutus dekoratiivseks.<ref>{{Netiviide|Autor=|URL=https://www.fondation-giacometti.fr/en/biography#/en/article/2/2-the-encounter-with-the-arts-of-africa-and-oceania|Pealkiri=The Encounter with the arts of Africa and Oceania|Väljaanne=Foundation Giacometti|Aeg=|Kasutatud=}}</ref>
 
1935. aastal otsustas ta siiski loobuda ta sürrealistlikust kujutamisest, et jätkata põhjalikumalt figuratiivsete kompositsioonide analüüsimist. Giacometti kirjutas ajakirjade ja näituste kataloogide tarbeks tekste ning jäädvustas oma mõtted ja mälestused märkmikutesse<ref name=":1" />.
 
1940. aasta juunis kolis Giacometti koos vennaga Prantsusmaale. Natside sissetungi vältimiseks sõitsid nad jalgrattaga Pariisi ja seejärel Lõuna-Prantsusmaale. Nad naasid Pariisi 1941. aastal, et suunduda Genfi, kus nad püsisid kuni 1946. aastani. Sellel kurnaval ajal olid kunstniku poolt loodud skulptuurid tikutopsisuurus ja figuurid kajastasid omapärast robustset kuju. Umbes 1947. aastal hakkas ta figuurides kujutama massitut skemaatilist reaalsust, millest kujunes välja temale omane käekiri. Tema uus stiil kaalus ette meeleheite ja üksinduse vahel. Haavatud ja sügavad skulptuurid peegeldasid sõjajärgses Pariisis ellu jäänud elanike elujõudu. Giacometti kuulsus Ameerika Ühendriikides tõusis äkitselt, mille ajendiks olid kaks näitust (1948 ja 1950) New York CityYorgi Pierre Matisse'i galeriis. Ühtlasi kirjutas prantsuse eksistentsialistliku liikumise kirjanik [[Jean-Paul Sartre]] tema kunsti kajastava esseee.<ref name=":1" />
 
=== Portreed ===
 
== Viimased eluaastad ==
Giacometti jätkas oma kunstilise tee kahtluse alla seadmist ning otsis nii skulptuurist ja maalikunstist väljakutseid, mis seostuksid reaalse eluga. Tema jaoks pidi kunstiteos muutuma kujuteldavas ruumis reaalsusega konfliktis olevaks maagiaks nagu Diego ja tema abikaasa Annette'i (1952–1958) järgi kujundatud teoste puhul. Siinkohal tundis ta, et reaalsus ei sõltu enam sellest, kuidas keegi seda tajub; reaalsus lihtsalt on. Sarnaselt [[Samuel Beckett|Samuel Becketti]] romaanidele ja näidenditele, kujutasid Giacometti loodud figuurid isoleeritud ja väga individualistlikku maailmavaadet. 1961. aastal palus Beckett Giacomettil kujundana absurdidraama "[[Oodates Godot'd]]" võtteplatsi. Lõplik kujundus koosnes ühest kipsist puust.<ref name=":1" />
 
Kuni oma surmani 1966. aastal mõtestas Giacometti kunsti piire, analüüsides pidevalt arenevaid fenomenoloogisifenomenoloogilisi uurimusi, mida käsitleb kaasaegne kunst kontekstis: Kuidas saab asi – pronks, krohv, puusüsi, värv – tuua tõde? Ja kuidas, kui üldse, suudab kunst reaalset elu säilitada?<ref>{{Netiviide|Autor=|URL=https://gagosian.com/artists/alberto-giacometti/|Pealkiri=ALBERTO GIACOMETTI|Väljaanne=|Aeg=|Kasutatud=}}</ref>
 
== Viited ==
113 703

muudatust