Carlo Gozzi: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
PResümee puudub |
PResümee puudub |
||
2. rida:
Krahv '''Carlo Gozzi''' ([[13. detsember]] [[1720]] [[Veneetsia]] – [[4. aprill]] [[1806]]) oli [[itaalia]] draamakirjanik.
Carlo Gozzi oli pärit Veneetsia vaesema aristokraatia hulgast ja perekonna majanduslik seis ei võimaldanud talle süstemaatilist klassikalist haridust, kuid läbikäimine kohaliku vaimueliidiga õhutas tema huvi kirjanduse vastu. 16-aastaselt läks ta sõjaväkke [[Dalmaatsia]]sse, kus teenis neli aastat, kuid oli siis sunnitud koju tagasi pöörduma, sest eakas isa oli raskesti haige
[[1747]]. aastal asutasid vennad koos kirjandusliku ringi [[Accademia dei Granelleschi]], mis oli pealtnäha pühendunud vaimukusele, kuid mille programm oli rangelt puristlik ja eesmärgid selged – võideldi keelelise ja vormilise hägususe vastu, rõhutati õppimise tähtsust ja peeti oluliseks klassikute imiteerimist. Gozzi kirjanduslikuks eeskujuks oli ennekõike [[Dante]], aga ka [[Ariosto]], [[Tasso]] ja [[Miguel de Cervantes|Cervantes]], kellele ta hiljem oma näidendites viitab.
17. rida:
Sama rada jätkas ka Gozzi järgmine näidend „Kuninglik hirv”, mis esietendus vaid mõni kuu hiljem. Idamaade muinasjuttudest on inspireeritud „Turandot” ja „Madu-naine”, samuti „Zobeide”, „Õnnelikud kerjused”, „Türgi koletis” ja „Zeim, võlurite kuningas”. „Armastus kolme apelsini vastu” temaatika juurde pöördub ta tagasi näidendis „Roheline lind”, mida võiks nimetada filosoofiliseks muinasjutuks. Lõpuks võtab Gozzi kasutusele hispaania stiili, kuid tema hilisemates näidendites puudub varasemate uudsus ja värskus.
Kuigi Gozzi näidendid saavutasid Veneetsias omal ajal isegi nii suure menu, et sundisid Goldonit ja Chiarit mujalt publikut otsima, on ta oma kodumaal olnud läbi aegade märksa vähem tuntud ja tunnustatud kui mujal – eriti võrdluses Goldoniga, kellest sai itaalia
Tema kogutud teosed avaldati 1792. aastal Veneetsias kümnes köites.
| |||