Helikassett: erinevus redaktsioonide vahel

Erinevalt varasematest analoogilistest [[Kassett|kassetilaadsetest]] lahendustest ([[RCA cartridge|''RCA ''tape cartridge'']], 1958 jt) on kompaktkassetid tunduvalt väiksemad (pikem külg on umbes 10 cm) ja nendes kasutatakse tavalisest 6,35 mm laiusest [[Magnetlint|magnetlindist]] kitsamat 3,81 mm (0,15 tolli) laiust ja õhemat magnetlinti paksustega 18, 12 ja 9 μm. Ühel salvestusrajal annavad need salvestuse ajaks vastavalt 30, 45 ja 60 minutit. Kahel salvestusrajal kokku on salvestusajad kaks korda pikemad ja vastavalt räägitakse CC-60, CC-90 ja CC-120 kassettidest. Harvemini esinevad on variandid CC-46 ja muude salvestusaegade kassetid (isegi CC-150 ja CC-180, viimane vaid 6 μm paksuse lindiga).

Helisalvestuse jaoks mõeldud magnetlindi kassettide ajalugu ulatub teise maailmasõja järgsesse aega, kui lindipoole püüti paigutada mitmesugusel viisil lindi kasutamise mugavamaks tegemiseks ümbrise või kasseti sisse. Laialdasemalt tuntuks said kassetid aga alles 1950. aastatel diktofonides, eriti aastakümne lõpus ''RCA ''cartridge''<nowiki/>'i turuletulekuga.

1963. aastal tuli [[Philips]] turule kompaktkassetiga ja selle jaoks mõeldud portatiivse kassettmagnetofoniga. Erinevalt oma selleks ajaks juba levinud kinnist lindiaasa ja ühe lindipooliga ''cartridge''<nowiki/>'itest, mida oli radade ümberlülitamise vajaduse tõttu salvestamisel keeruline kasutada, oli kompaktkassett mõeldud tavakasutajatele, kes on nõus odavuse ja kasutamismugavuse nimel leppima halvema helikvaliteediga. Algselt oli kompaktkassett mõeldud kasutamiseks diktofonides ja kodustes tingimustes heli salvestamiseks, kuid 1970. aastate alguseks olid tehtud mitmed tehnoloogilised ja tehnilised uuendused, mis olid piisavad selleks, et tagada ka kõrgema kvaliteediga heli salvestamine ja taasesitamine. Nii saavutas kompaktkassett edu seniste põhiliste konkurentide 8-rajalise lindikasseti (''8-track cartridge'') ja Play ning 1980ndatel isegi [[vinüülplaat]]ide ees, ning muutus laialt kasutatavaks nii autodes kui kodudes, aga ka ringhäälingu stuudiotes.<ref>{{Netiviide|URL=https://ethw.org/Cassette_Tapes|Pealkiri=Cassette Tapes|Kasutatud=23.01.2019}}</ref>

Philipsi helikassettide masstootmine algas [[1964]]. aastal. Nende kassettide kasutamisel ulatus salvestatav sagedusala esimeste turule ilmunud [[Kassettmagnetofon|kassettmagnetofonide]] puhul vaid 7&nbsp;0007000 hertsini ja sahina tase oli −50&nbsp;dB suurusjärgus. See oli küllaldane diktofonide jaoks. Kuid erinevalt paljudest teistest ''cartridge''-tüüpi kassettidest oli kompaktkasseti puhul eeliseks tema kasutamise lihtsus, mis tulenes lindiveo teostuse sisulisest analoogiast tavaliste lahtiste poolidega magnetofonidega (jaka samutiRCA ''RCA cartridge'''iga).

Magnetlintidel kasutatakse raudoksiidi pulbritest gamma raud(III)oksiidi. Nõelja kujuga osakestega γ-Fe₂O₃ saadakse antiferromagneetiliseksantiferromagnetiliseks α-Fe₂O₃ redutseerimisel 400 °C juures magnetiidiks Fe₃O₄ ning selle kuumutamisel oksüdeerivas keskkonnas 250°C juurde. Kasutades lähteainena rauasoolasid, on võimalik valmistada ka sfäärilise kujuga osakestega γ-Fe₂O₃ pulbrit. Selle puhul mõjutab pulbri magneetilisimagnetilisi omadusi kristalliline [[anisotroopia]], samas kui nõelja kujuga osakeste puhul on domineeriv osakeste kujust tulenev anisotroopia. Magnetlintide jaoks on sobivamad aga nõelja kujuga osakesed. Nõelja kujuga osakesed tagavad piisava orientatsiooni korral ka võimalikult väikese taustamüra. Fe₃O₄ sobiks magnetilise omaduste poolest samuti infosalvestamise rakendustesse, kuid pole leidnud kasutust, kuna on toatemperatuuril ebastabiilne ja väiksemad osakesed kipuvad oksüdeeruma. Samuti on seda raske enne kasutamist täielikult kustutada eelnevast infost.

Raudoksiidile koobaltiioonide lisamisega on võimalik saada materjal, mille väikestel osakestel on piisavalt suur hüstereesisilmus, et neid saab kasutada magnetlintide valmistamisel. Koobaltiga dopeeritud raudoksiidi valmistatakse sarnasel meetodil, nagu sfäärilise kujuga γ-Fe₂O₃, kuid protsessi käigus lisatakse koobaltsulfaati. Saadavad osakesed võivad olla sõltuvalt sünteesi läbiviimise tingimustest erineva suurusega, kuid vahemikus 600–1000Å600–1000 Å on võimalik saada väga ühtlase suurusega osakesi. Minimaalne osakeste suurus, millel on veel ferromagneetilisedferromagnetilised osakesed, on 150Å150 Å suurusjärgus, sellest väiksematel osakestel on superparamagneetilisedsuperparamagnetilised omadused.

See töökihi materjal oli põhiliseks kasseti lintide puhul. Selle nn. I&nbsp;tüüpi (IEC-I) lindi põhiajakonstandiks on 120&nbsp;&mu;s, millele vastab karakteristlik sagedus 1,3&nbsp;kHz.

==== Metalli pulbridMetallipulbrid ====

Raud, koobalt ja nende sulamid nii üksteise, nikli kui ka muute elementidega võimaldavad kuni neli korda suuremat jääkmagneetumust kui oksiidide pulbrid. Sageli on sulamitel paremad magneetilisedmagnetilised omadused kassetilintides kasutamiseks, kui puhastel metallidel: näiteks raua ja koobalti puhul saavutatakse maksimaalne koertsitiivsus (kuni ligi 500 Oe) sulamis, mille Co sisaldus on 50–70%. Magnetlintides kasutatavaid metallide pulbreid saadakse näiteks elektronsadestuse, oksiidide või hüdriidide redutseerimise teel.<ref name=":0" />

==== Puhastuskassetid ====

==== Mikrokassetid ====

==== Diktofonikassetid ====