Erinevus lehekülje "Populism" redaktsioonide vahel

Lisatud 2 baiti ,  2 aasta eest
P
resümee puudub
P
Paljud populistid on kriitilised [[esindusdemokraatia]] suhtes, kus [[kodanik]]ud on suhteliselt passiivses rollis, ja toetavad [[otsedemokraatia|otsedemokraatlike]] mehhanismide, näiteks [[rahvahääletus]]e kasutamist, mis väljendavat rahva tahet paremini. Kuna populism kaitseb rahva suveräänsuse põhimõtet eesmärgiga anda võimu juurde rühmadele, kes tunnevad, et poliitiline eliit ei esinda neid, siis võib seda näha demokratiseeriva jõuna. Samas soodustab populismi [[monism|monistlik]] ja absoluutset „rahva tahet” rõhutav olemus [[Autoritarism|autoritaarseid]] suundumusi ja kõigi nende ründamist, keda peetakse ohuks rahva ühtsusele.<ref>Cas Mudde 2017, lk 17–18</ref>
 
Populismi kombineeritakse peaaegu alati teiste, väga eripalgeliste ideoloogiatega. Populistid võivad olla [[vasakpoolsus|vasak]]- või [[parempoolsus|parempoolsed]], [[konservatism|konservatiivsed]] või [[Progressivism|progressiivsed]], [[religioossus|religoossed]] või [[sekularism|sekulaarsed]]. Populismi avaldumisvormi eripära – teatud ideoloogiaga seotus ning „rahva” ja „eliidi” defineerimine - tuleneb konkreetsetest kohalikest oludest. Näiteks praktiliselt kõik [[Euroopa Liit|Euroopa Liidus]] tegutsevad populistid on [[euroskeptitsism|euroskeptilised]].<ref name=Mudde2122>Cas Mudde 2017, lk 21–22</ref>
 
Populismi definitsiooni on kohati kritiseeritud selle laiahaardelisuse pärast, on väidetud, et sellega võib potentsiaalselt kirjeldada kõiki poliitilisi liikumisi, erakondi ja tegelasi. Sellele süüdistusele vastates leiavad Cas Mudde ja Cristóbal Rovira Kaltwassar, et populism eristub selgelt kahest mittepopulistlikust poliitilisest nähtusest: [[elitism]]ist ja [[Pluralism (poliitika)|pluralismist]]. Elitism on sarnanesarnaneb populismilepopulismiga, kuid seal on "hea" – moraalselt, kultuuriliselt ja intellektuaalselt ülimuslikum – hoopis "eliit", samal ajal kui "rahvas" on ohtlik, valelik ja labane. Pluralism ei jaga populismi ja elitismi dualistlikku vaadet, ühiskonna jagamist homogeenseks "heaks" ja homogeenseks "pahaks" leeriks. Pluralismi järgi koosneb ühiskond paljudest osaliselt kattuvatest erinevate ideede ja huvidega gruppidest, kelledestkellest võimalikult paljudega tuleks poliitikas arvestada, hoides ära võimu koondumise üksikute rühmade kätte.<ref>Cas Mudde 2017, lk 7–8</ref>
 
==Ajalugu==
Populism mõjutab [[Liberaalne demokraatia|libreaalset demokraatlikku]] riigikorda nii positiivselt kui ka negatiivselt. Positiivse poole pealt võib see anda kaasarääkimise võimaluse ühiskonnarühmadele, kes tunnevad, et poliitiline eliit ei esinda neid. Populism võib mobiliseerida tõrjutud ühiskonnarühmi, aidata neil poliitilisse süsteemi integreeruda ja suurendada nende poolt eelistatud poliitikaotsuste realiseerumise võimlust. Samuti võib see suurendada võimudepoolset demokraatlikku vastutust.<ref name=Mudde8084>Cas Mudde 2017, lk 80–84</ref>
 
Negatiivse poole pealt võib enamuse võimu ja rahva suveräänsuse idee ilma piiranguteta rakendamine tähendada inimeste [[põhiõigused|põhiõigusi]] kaitsvate mittevalitavate institutsioonide õõnestamist ning [[Vähemusgrupp|vähemuste]] õiguste eiramist. (Ida-)-Euroopas ohustabki liberaalset demokraatiat ennekõike paremäärmuslike populistide soov luua [[etnokraatia|etnokraatlikk]]e režiime, kus riik kuuluks ühele etnilisele rühmale. Populistide kriitikarünnakute kõige sagedasemad sihtmärgid on [[kohtuvõim]] ja meedia. Võimule saanud populistid on tihti muutnud riiklikud meediakanalid oma hääletoruks janing kiusanud taga sõltumatuid meediakanaleid. Riiklikke institutsioone on mehitatud oma toetajatega ja muudetud neid oma parteid soosivamaks. Nende poliitiliste konkurentide, keda kujutatakse „kurjuse” esindajatena, ligipääsu valimisprotsessile ja meediale kiputakse piirama. Ollakse altid [[vandenõuteooria]]te levitamisele. Populism võib tekitada poliitikamaastikul uue [[ühiskondlik lõhe|lõhe]], mis takistab stabiilsete [[koalitsioon]]ide sõlmimist. Populism võib tõsta moraaliküsimuste tähtsust poliitikas, mis muudab kokkulepeteni jõudmise keeruliseks või võimatuks.<ref name=Mudde8084 />
 
Populism toetab autoritaarsete riigikordade [[demokratiseerumine|demokratiseerumist]] (näiteks [[Solidaarsus (ametiühing)|Solidaarsus]] Poolas) ja raskendab osaliselt demokraatlike režiimide autokraatsemaks muutumist (näiteks [[Alaksandr Łukašenka]] [[Valgevene]]s). Samas täieliku liberaalse demokraatiani jõudmist, kus oleks kindlustatud [[õigusriik|õigusriigi]] põhimõte ja eksisteeriksid põhi- ja vähemuste õigusi kaitsvad institutsioonid ([[Vladimír Mečiar]] [[Slovakkia]]s) või selle püsimist ([[Viktor Orbán]] Ungaris) populism takistab.<ref>Cas Mudde 2017, lk 86–93</ref>
 
==Populismi avaldumisvormeavaldumise vorme==
Personalistlik populism on strateegia, kui karismaatiline juht lubab kõigile natuke midagi. Personalistlik populism ei loo uusi reegleid ja [[institutsioon]]e, mis piiraksid võimu tsentraliseerumist.
 
127 973

muudatust