Retoorika: erinevus redaktsioonide vahel

'''Retoorika''' hõlmab suulise ja kirjaliku [[Kõne (retoorika)|kõne]] oskusliku ja tõhusa loomise ja edastamise teooriat, tehnikat ja kunsti.

[[Bertrand Taithe]] ja [[Tim Thornton]] pakkusid välja [[Aristoteles]]e definitsiooni retoorikast kui "oskusest leida igal võimalikul juhul üles see, mis on saavutatud veenmise vahenditega".

iidsetestIidsetest aegadest peale on uurijad vaielnud retoorika ulatuse üle. Kuigi retoorikat on omistatud poliitilise diskursuse konkreetsele valdkonnale, usuvad mitmed teadlased, et retoorika hõlmab kõiki kultuuri aspekte. Tänapäevased retoorika uuringud käsitlevad mitmekesisemaid valdkondi kui seda tehti iidsetel aegadel. Kuigi klassikaline retoorika koolitab kõnelejaid tõhusateks veenjateks avalikes foorumites ja institutsioonides nagu kohtusaalid ja kogudused, uurib tänapäevane retoorika inimeste diskursuseid laiemalt. Ilukõnelejad on lähemalt süvenenud mitmesugustesse valdkondadesse ja uurinud muuhulgas loodus- ja sotsiaalteaduseidsotsiaalteadusi, kunstiteoseid, religiooni, ajakirjandust, digitaalset meediat, ilukirjandust, ajalugu, kartograafiat ja arhitektuuri ning traditsioonilisi valdkondi poliitikas ja õiguses<ref>{{Raamatuviide|autor=John S. Nelson, Allan Megill, and Donald N. McCloskey|pealkiri=The Rhetoric of Human Sciences: Language and Argument in Scholarship and Public Affairs|aasta=1987|koht=London|kirjastus=University of Wisconsin Press, 1987|lehekülg=}}</ref>. Paljud kaasaegsed lähenemised käsitlevad retoorikat kui inimese kommunikatsiooni, mis hõlmab sümboolika sihipärast ja strateegilist manipuleerimist. Avalikud suhtedSuhtekorraldus, lobitöö, õigus, turundus, professionaalne ja tehniline kirjutamine ning reklaam on valdkonnad, kus retoorikutel on tööd.

Kuna iidsed kreeklased hindasid kõrgelt avalikku poliitilist osalust, kujunes retoorika poliitika mõjutamise otsustavaks vahendiks. Järelikult on retoorika seotud selle poliitilise päritoluga. Kuid isegi lääne kõne esialgsed õpetajad -– sofistid -– vaidlustasid sellist piiratud retoorika vaadet. Sofistide, näiteks Gorgiase sõnul võib edukas kõneleja rääkida veenvalt mis tahes teemal, sõltumata tema kogemusest selles valdkonnas. See meetod soovitas, et retoorika võiks olla vahendiks, et edastada mis tahes asjatundlikkust, mitte ainult poliitilises valdkonnas. Oma Encomiumis Helenile (Ἑλένης ἐγκώμιον) kasutas Gorgias isegi ilukirjanduses retoorikat, otsides enda rõõmuks Trooja Heleni süüdimatust Trooja sõja alustamisel<ref>{{Raamatuviide|autor=Rosamond Kent Sprague, ed.,|pealkiri="The Older Sophists: A Complete Translations by Several Hands of the Fragments" in Die Fragmente Der Vorsokratiker, Edited by Diels-Kranz|aasta=1972|koht=Columbia, South Carolina|kirjastus=University of South Carolina Press|lehekülg=50–54}}</ref>.

Aristoteles määras retoorikale kolm žanri -: nõustamis-, kohtuekspertiisi- või kohtuprotsessi ja epideetilise žanri<ref>{{Raamatuviide|autor=Rapp, Christof|pealkiri="Aristotle's Rhetoric – The Agenda of the Rhetoric"|aasta=|koht=Stanford Encyclopedia of Philosophy|kirjastus=|lehekülg=}}</ref>. Kuid isegi kui ta lõi olemasolevate retooriliste teooriate jaoks korra, laiendas Aristoteles samal ajal retoorika määratlust, nimetades seda võimeks määratleda sobilikud veenmise viisid konkreetses olukorras ja sellega muutis retoorika kohaldatavaks kõigile valdkondadele, mitte ainult poliitikale. Kui keegi võib leida, et retoorika hõlmab piinamist (selles mõttes, et piinamine on veenmise või sundimise vorm), on selge, et retoorikat ei saa vaadelda ainult akadeemilises mõttes. Kuid loogikale tuginev entümeemi peeti retoorika aluseks.