Vana-Saksimaa: erinevus redaktsioonide vahel

On väidetud, et saksidsaksi koosnesidrahvas koosnes aadlikest, vabast sõjameeste klassist, juhtivatest vabameestest, keda ühendasid ja kontrollisid iidsed hõimu- ja suguvõsa tavad.

Tacitus kirjeldab oma 1. sajandi teoses "[[Germania (Tacitus)|De Origine et situ Germanorum]]" mitmeid [[Germaanlased|germaanlaste]] hõime, kes asustasid põhjapoolse mere kallast ja sisemaad, mida hiljem hakati kutsuma ''Vana-Saksimaaks''.

Tacitus uskus, et need saksi hõimude eelkäijad olid selle maa algsed ja iidsed asukad. Tänapäevased lingvistilised ja arhaeoloogilisedarheoloogilised tõendid kipuvadkalduvad seda toetama.

2. sajandil kirjutatud [[Ptolemaios]]e [[Geographia (Ptolemaios)|"Geographiat]]" peetakse mõnikord esimeseks tekstiks, mis sisaldab viiteid saksidele. Mõned selle teksti koopiad viitavad alal põhja pool [[Elbe]] alamjooksu elavale sakside hõimule ''saksid'', mis arvatakse tulenevat sõnast ''sax'' ehk kivinuga. Siiski kutsuvad teised koopiad sama hõimu ''Axones'', ja peetakse tõenäoliseks, et see on ümberkirjutamise viga hõimust, mida: [[Tacitus]] kutsus oma "[[Germania (Tacitus)|Germanias]]" kutsusseda hõimu ''[[Aviones]]''. Need varaseimad teadaolevad saksi hõimud asustasid "Põhja-[[Albingia]]t", ala, mis piirnes Elbe jõesuu põhjakaldaga, kus nüüd on Lääne-[[Holstein]]. Kuna maad jäi väheksväheseks, hakkas saksisakside rahvastikrahvas laienema lõunapoole,lõuna kuspoole seeja neelas kohalikud rahvad nagu [[heruskid]], [[hamavid]] ja [[katid]], samuti järelejäänud osa [[langobardid|langobarde]] ja [[sueebid|sueebe]]. Seda laiemat ala kutsutakse "Vana-Saksimaaks". Tacituse järgi elasid ka [[haukid]] alal, mida hiljem ''Vana-Saksimaana'' tunti, ja olid germaani hõimude hulgas väga austatud. Tacitus kirjeldab neid kui rahuarmastavaid ja tasakaalukaid inimesi. Mõnikord peetakse neidhauke sakside saksidekssünonüümiks.

[[Saksid|Saksi]] "piraadid" rüüstasid 3. ja 4. sajandi kestelsajandil Suurbritannia idarannikut, (ajendades merekaitse ehitamisemistõttu Suurbritannia idarannikul,idarannikule mida kutsutiehk [[Saksi rannik|Saksi rannikule]]uks) jaehitati merekaitse. arvatakseArvatakse, et [[Rooma riik|Rooma riigi]] kaitse kokkuvarismisekokkuvarisemise järel [[Rein]]i jõel aastal [[407]] sundis rahvasterände surve idast rändama [[saksid]] ja nende naaberhõimud [[anglid]] ja [[jüütid]] rändama meritsi lääne poole ja vallutama Suurbritannia viljakad tasandikud. TraditsioonilineKõige aegtuntum selleleselline sissetungilesissetung ontoimus aastaaastal [[449]] ja seda aega tuntakse kui [[Anglosaksi Inglismaa|''Adventus Saxonum'']]<nowiki/>i nime all ('sakside saabumine'). See algatas verise 400-aastase okupatsioonisõja ja viis mitmete [[Anglosaksid|saksi]] kuningriikide rajamiseni [[Inglismaa]]l, sealhulgas lõuna-sakside [[Sussexi kuningriik]], lääne-sakside [[Wessexi kuningriik]] ja ida-sakside [[Essexi kuningriik]]. Koos teistega, mille rajasid [[anglid|anglite]] ja [[jüütid|jüütidega]], on nadsaksid tänapäevase [[Inglismaa|inglise]] rahvuse vundamentvundamendiks.

Pärast [[Lääne-Rooma keisririik|Lääne-Rooma keisririigi]] langust 5. sajandil olid ''Germaaniasse'' jäänud saksid lõdvalt seotud [[Merovingid]]e [[Frangi riik|Frangi riigigaRiigiga]], kuid tegelikult jäid sõltumatuks ja säilitasid oma vana paganliku religiooni (vaata: [[germaani paganlus]]). Sakside paganlikus religioonis tundub,keskenduti et keskendutitõenäoliselt [[Irminsul]]i või "suure samba" kummardamisele;: see oli jumalik puu, mis ühendab taeva ja maa ning mis arvatavasti oli olemas kohas tänapäeva [[Obermarsberg]]i-lähedases lähedalpaigas.

Suuremalt jaolt olid sakside maad laiad tasandikud, lõunast kaitstud lõuna poolt, kus need tõusid [[Harz]]i ja [[Hessen]]i künklikule maastikule. See oli kõik, mis eraldas sakside maid nende iidsetest vaenlastest ja lõplikest vallutajatest [[frangid|frankidest]]. Puuduvad selged füüsilised määrangud selle piiri osas, igivanast ajast oli see lakkamatu hõimukonflikti põhjuseks nende vahel. Saksidele, kui tänapäeva [[Põhja-Saksamaa]] asukatele, on viidatud aastal [[555]], kui frankide kuningas [[Theudebald]] suri ja saksid kasutasid seda võimalust sõjaksalustada sõda. Saksid alistatialistas Theudebaldi järglane [[Chlothar I]], Theudebaldi järglase poolt. Mõned nende järglased võitlesid sakside vastu, teised olid nendega liitlased;. [[Chlothar II]] saavutas otsustava võidu sakside üle.

Aastal [[690]] lahkusid kaks preestrit [[Ewald (märter)|Ewald Must]] ja [[Ewald (märter)|Ewald Valge]] [[Northumbria]]st, et pöörata oma kauged sugulased Vana-Saksimaal [[Kristlus|ristiusku]]. Ajaloost on teada, et sel ajal oli Vana-Saksimaa jagatud [[Münster]]i, [[Osnabrücki peapiiskopkond|Osnabrücki]] ja [[Paderborn]]i iidseteks piiskopkondadeks. Siiski muutusid paganlikud saksid [[695]]. aasta paiku endi keskel tegutsevate kristlike preestrite ja misjonäride vastu nende keskel väga vaenulikeksvaenulikuks, kuna hakkasid aru saama, et viimaste kavatsus oli valitseja oma usku pöörata ning nende pühakojad ja religioon hävitada. Ewald Valge mõrvati kiiresti, kuid Ewald Musta piinati ja tal rebiti jäsemed küljest. Hiljem visati kaks surnukeha Reini jõkke. Arvatakse, et see juhtus 3. oktoobril 695 Aplerbeckis [[Dortmund]]i lähedal, kus seniajani asub kabel. Kahte Ewaldit mälestatakse nüüd [[Vestfaal]]is nüüd kui pühakuid.

NendeSakside vastumeelsustahtmatus leppida uue [[Kristlus|kristliku]] religiooniga ja kalduvus teha hävitavaid rüüsteretki oma naabrite juurde viis nad lõpuks otsesesse konflikti [[Karl Suur]]ega, [[Frangid|frankide]] võimsa kuninga ja esimese [[Saksa-Rooma keiser|Saksa-Rooma keisrigakeisri]] [[Karl Suur|Karl Suurega]]. Pärast verist ja väga hävitavat kolmekümneaastast sõda aastatel [[772]]–[[804]] olid [[Widukind|kuningas Widukindi]] juhitud saksid kurnatud, suur osa neist tapetud, pagulusse aetud ja lõpuks Karl Suure poolt allutatud. Lõppkokkuvõttes sunniti saksid pöörduma ristiusku ja olema osa [[Saksa-Rooma riik|Saksa-Rooma riigist]]. SeeTekkis tekitas varakeskaegsevarakeskaegne [[hõimuhertsogkond|hõimuhertsogkonna]] – [[Saksimaa hertsogkond|Saksimaa hertsogkonna]].

Lihtsad hõimu- ja klannisidemed olid sakside seas erakordselt tugevad, ja hoolimata mitmeks jagunemisest olid saksid ebatavaliselt ühtne rahvas, kes elas veel kaheksandal sajandil nagu varajased germaanlased, keda TacituskirjeldasTacitus oma teoses "Germania" kirjeldas. Pikk sõjapidamine [[Frangid|frankidega]] vähendas oluliselt, kuid ei kaotanudhävitanud täielikult nendele omast kultuurilist identiteeti.