Omar Bradley: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Murulauk (arutelu | kaastöö)
PResümee puudub
Murulauk (arutelu | kaastöö)
PResümee puudub
37. rida:
Pärast Ameerika Ühendriikide astumist Teise maailmasõtta vastutas Bradley [[82. jalaväediviis]]i ümberformeerimise eest Ameerika Ühendriikide relvajõudude esimeseks õhudessantväe diviisiks. Bradley sai esimesed ülesanded väejuhina eesliinil [[Operatsioon "Tõrvik"|operatsiooni "Tõrvik"]] raames [[Põhja-Aafrika kampaania|Põhja-Aafrikas]] kindral [[George S. Patton]]i alluvuses. Pärast Pattoni teisele rindele suunamist võttis Bradley üle [[II korpus]]e juhtimise [[Tuneesia kampaania|Tuneesia lahingute]]s ja juhtis hiljem ka [[Liitlasvägede sissetung Sitsiiliasse|liitlasvägede sissetungi Sitsiiliasse]]. [[Normandia dessant|Normandia dessandi]] ajal juhtis ta [[1. armee (Ameerika Ühendriigid)|1. armeed]]. Pärast laiemat läbimurret Normandias asus Bradley juhtima [[12. armeegrupp|12. armeegruppi]], kuhu kuulus 43 diviisi ühtekokku 1,3 miljoni sõduriga – see on suurim ühe väejuhi poolt juhitud USA väekontingent ajaloos.
 
Pärast Teise maailmasõja lõppu juhtis Bradley [[Veteranide administratsioon]]i. 1948. aastal sai temast [[Ameerika Ühendriikide maaväe staabiülem]] ja 1949. aastal [[Ameerika Ühendriikide staabiülemate ühendkomitee esimees|staabiülemate ühendkomitee esimees]]. 1950. aastal anti talle [[armeekindral]]i auaste ja sama aasta aprillis sai temast esimene [[NATO sõjaväelise komitee esimees]]. Bradley lahkus tegevteenistusest 1953. aastal. Ta pidapidas kuni oma surmani 1981. aastal erinevaid ametikohti avalikus ja erasektoris.
 
== Viited ==