Eino Tamberg: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub |
|||
20. rida:
===Lavamuusika===
Eino Tambergi tuntuim lavamuusikateos on barokkstilisatsiooniga ooper "[[Cyrano de Bergerac (Tamberg)|Cyrano de Bergerac]]". Edmond Rostand’i draama järgi Jaan Krossi tehtud libreto räägib armastusloo, kus kaks meest armastavad ühte naist, Roxane'i. Üks meestest, Christian, on ilus aga vaimuvaene, teine, Cyrano, on suurepärane poeet ja oma aja julgemaid mõtlejaid, kuid ta peab end oma suure nina pärast inetuks. Kahe mehe koostöö tulemusena saab Roxane kuulda Christiani esitatud Cyrano armastusavaldusi. Kuid tõde jõuab Roxane'ini liiga hilja – kui Christian on sõjas hukkunud ning Cyrano mõrvatud.<ref name="YplY3" />
Ooperi vastukajad on olnud positiivsed, eriti tõstetakse esile selle nauditavat heakõlalisust. Merike Vaitmaa: "Näib, et "Cyranos" väljendub omal kombel üks 1970. aastate muusikas mitmeti erinevalt ilmnev joon – uus vajadus puhtmuusikalise ilu järele, mis tundub olevat reaktsioon 1960. aastate uusi kõlalisi vahendeid otsinud, ent kõla esteetilise külje suhtes sageli ükskõiksele avangardimuusikale." Anneli Remme: ""Cyranod" kuulates saab paari tunni jooksul nautida renessanss- ja barokkmuusikale, klassitsismi- ja romantismiajastule iseloomulikke elemente kõige ilmekamal kujul ja äärmiselt musikaalses ühenduses. Lisandub vaimukas muusikaline dramaturgia. See, kes läheb Estoniasse "Cyranod" vaatama, leiab katarsisliku muusika, ilusates kostüümides esitatud loo pidepunktidega reaalses minevikus, rikkas eesti keeles väljendatud armastusdraama ja filosofeerimist väärt sõnade laenamise loo."<ref name="Qkomx" />
28. rida:
"Cyrano de Bergerac" kanti 1999. aastal üle Euroraadio vahendusel, tänu sellele said seda kuulda paljud.<ref name="Tormis" /> 1978. aastal mängis seda Estonia teater külalisetendusel [[Peterburi|Leningradis]], aasta hiljem [[Moskva]]s. Hispaania ajakirjanik Luis Monreal y Tajada nimetas Moskva etendust sealse suvehooaja tähtsaimaks sündmuseks. Pea kolmkümmend aastat hiljem nimetab kriitik Robert Levine ooperit ajakirjas "International Record Review" vapustavaks.<ref name="99GUn" />
Eino Tambergi teised ooperid on Estonia teatri tellimusel valminud sõjavastane "[[Raudne kodu]]" (1965) ja kunstniku barjääriderohkest sisemaailmast kõnelev psühholoogiline "Lend" (1983). Neile lisanduvad veel sünteetiline kaksikteos "Peeglimängud", mis koosneb lühiooperist "Inimeseks tahaks saada" ja lühiballetist "Peegli sisse minek" ning lavaline oratoorium, mille pealkirjaks "Kuupaisteoratoorium".
Lavamuusikast on tuntum veel ühevaatuseline "Poiss ja liblikas" (1963) ja "Ballettsümfoonia" (1959), mille täpsem žanrimääratlus on "sümfoniseeritud lühiballett", olles taaskordne näide Tambergile omasest žanrite sünteesist.<ref name="Hlotn" /> Kõige kuulsam Tambergi ballett on [[Jaroslaw Iwaszkiewicz]]i jutustusel põhinev "Jonna tentata" ("Vaevatud Joanna"), kus Tamberg kasutas dodekafooniat, et vastandada kahte maailma: klassikalise harmooniaga kujutas ta rahva lõbusust ja normaalsust ning dodekafooniaga peategelase lõhestatud sisemaailma.<ref name="BTUd4" /> Neid kahte maailma vastandas Tamberg ka tämbritega, kasutades erinevate tegelaste puhul kindlat pillide koosseisu. Muusikalisi kujundeid laenas ta aga muuhulgas militaar- ja rahvamuusikast ning koraalidest.<ref name="wOsZh" />
| |||