Omar Bradley: erinevus redaktsioonide vahel

Pärast Ameerika Ühendriikide astumist Teise maailmasõtta vastutas Bradley [[82. jalaväediviis]]i ümberformeerimise eest Ameerika Ühendriikide relvajõudude esimeseks õhudessantväe diviisiks. Bradley sai esimesed ülesanded väejuhina eesliinil [[Operatsioon "Tõrvik"|operatsiooni "Tõrvik"]] raames [[Põhja-Aafrika kampaania|Põhja-Aafrikas]], kindral [[George S. Patton]]i alluvuses. Pärast Pattoni teisele rindele suunamist, võttis Bradley üle [[II korpus]]e juhtimise [[Tuneesia kampaania|Tuneesia lahingute]]s ja juhtis hiljem ka [[Liitlasvägede sissetung Sitsiiliasse|liitlasvägede sissetungilsissetungi Sitsiiliasse]]. [[Normandia dessant|Normandia dessandi]] raamesajal juhtis ta [[1. armee (Ameerika Ühendriigid)|1. armeed]]. Pärast laiemat läbimurret Normandias asus Bradley juhtima [[12. armeegrupp|12. armeegruppi]], kuhu kuulus 43 diviisi, ühtekokku 1,3 miljonitmiljoni sõduriga – sõduritsee -on suurim üksikuühe väejuhi poolt juhitud USA väekontingent ajaloos.

Pärast Teise maailmasõja lõppu juhtis Bradley [[Veteranide administratsioon]]i. 1948. aastal sai temast [[Ameerika Ühendriikide maaväe staabiülem]] ja 1949. aastal [[Ameerika Ühendriikide staabiülemate ühendkomitee esimees|staabiülemate ühendkomitee esimees]]. 1950. aastal anti talle [[armeekindral]]i auaste ja sama aasta aprillis sai temast esimene [[NATO sõjaväelise komitee esimees]]. Bradley lahkus tegevteenistusest 1953. aastal,. pidadesTa pida kuni oma surmani 1981. aastal erinevaid ametikohti avalikus ja erasektoris.