Bridž: erinevus redaktsioonide vahel

Bridži peamised erinevused vistist on mängu jagunemine pakkumis- ja väljamängufaasideks (vistis pakkumisfaas puudub), võimalused konkreetse mängu kahe- ja neljakordistamiseks (nn. [[kontra]] ja [[rekontra]]) ning reegel, mille kohaselt väljamängus paneb üks mängija oma kaardid lahtiselt lauale.

* [[kontra|kontreerida]], juhul kui viimane pakkumine olion tehtud vastaste poolt, või

Pakkumisfaasis ütlevad mängijad kordamööda, kui palju tihisid nad loodavad oma paarilisega koos võtta. Selleks öeldakse võetavate lisatihide arv ühest seitsmeni võrreldes 6 nii-öelda kohustusliku tihiga ja selleks vajalik [[Mast|trumbimast]] või soov mängida ilma trumbimastita. Iga pakkumine peab ületama eelmisi pakkumisi kas võetavate tihide arvu poolest või sama tihide arvu korral trumbimasti tugevuse poolest. Mastide tugevusjärjestus madalamast kõrgemani on järgmine: risti, ruutu (nn. odavmastid), ärtu, pada (nn. kallismastid) ja trumbita. Pakkumine lõpeb kolme järjestikuse passiga, mille järel saab viimane pakkumine lepinguks. Lepingu väljamängijaks saab pakkujate paarist mängija, kes esimesena pakkus lepingumasti, tema partner asetab vastaspaari avakäigu järel oma kaardid lahtiselt lauale.

* leppe punktid sõltuvalt mastist ja kõrgusest, kuhu välja jõuti

Bridži peamine pakkumise eesmärk on jõuda mänguni ([[geim]]ini). Kui üks osapool on jõudnud geimini, siis on nad jõudnud [[tsoon (bridž)|tsooni]]. Tsoonis oleva osapoole punktiarvestus muutub. Näiteks kui tsoonis olev paar ei täida lepingut, siis on nende punktidekaotus kaks korda suurem. Geimi jõudmiseks on tavaliselt vaja saavutada vähemalt 100 punkti, kusjuures seepunktide hulk sõltub mastist. Näiteks 3NT (3 trumbita) annab täpselt 100 punkti, 5C (5 risti) annab samuti 100 punkti, ehkki esimesel juhul on vaja saada 9 tihi, teisel aga 11 tihi. Kallismastide puhul piisab neljandast kõrgusest (4H või 4S), mis annab 120 punkti (seega üle 100).

Bridžis eristatakse peamiselt kahte punktiarvestussüsteemi: roberi- ja duplikaatsüsteemi. Suures osas need kattuvad. Roberisüsteemis arvestatakse punkte joonepealsete ja joonealustena, kusjuures joonealuseid arvestatakse geimi jõudmisel, ülemisi aga üldise skoori aspektist. Duplikaatbridžis esituvad kõik punktid üheskoos ja honööride eest punkte ei anta.

Nii pakkumised, kontrad kui rekontrad võivad olla kas loomulikud (naturaalsed) või kunstlikud. See sõltub pakkumissüsteemist. Kõige universaalsem on nn kõrgete kaartide punktide arvestamine (HCP - ''high card points''), kus äss annab 4 punkti, kuningas 3, emand 2 ja soldat 1 punkti, seega sisaldab kaardipakk 40 punkti. Kui ühel paaril on vähemalt 26 punkti, siis seda loetakse kindlaks geimiks, milleni partnerid peaksid omavahel pakkumissüsteeme kasutades välja jõudma. Enamik süsteemisüsteeme nõuab, et esimesel kõrgusel pakkujal oleks vähemalt 11–13 punkti. Kui kellelgi on punkte rohkem, siis pakutakse 1NT või 2NT, kui aga punktide arv küündib üle 21, siis on enamikus bridžikonventsioonidespakkumissüsteemides levinud kunstlik avapakkumine 2C (eriti tugev lehtedejaotusleht). See kehtib ainult avapakkumise kohta. Bridžis on standardsüsteem veel nõrk teisel astmelkõrgusel pakkumine, mis tähendab nõrka lehte, aga head pakutud masti olemasolu. Ka see kehtib ainult avapakkumisel.

Kõige huvitavamaid bridžistrateegiad leiab [[slämm]]i pakkumisel ja mängimisel. (Slämm tähendab pakkumist kuuendal või seitsmendal kõrgusel.) SlämmileSlämmi jõudmiseks kasutatakse mitmesuguseid konventsioone, millest kuulsaimad on [[Blackwood]] ja [[Gerber]]. Mõlemad küsivad ässasid ja vajadusel kuningaid.

Eri riikides võivad olla levinud eri pakkumissüsteemid, näiteks Eestis nn [[Ranna Ruutu]], mis põhineb nn ''[[:en:Precision_Club|Precision Club]]'' süsteemil.