Joseph von Fraunhofer: erinevus redaktsioonide vahel

resümee puudub
PResümee puudub
Resümee puudub
Optikatöökojad viidi 1807 üle Müncheni lähistele endisse [[Benediktbeuern]]i kloostrisse.
 
1814 aastal taasavastas Fraunhofer inglise teadlase [[William Hyde Wollaston|Wollaston]]i poolt 1802 aastal esmakordselt avastatud neeldumisjooned Päikese spektris. Ta valmistas spektrograafi ja uuris ning kirjeldas suure täpsusega selle abil nähtut, leides et Päikese spektrisspekter pole pidev. Spektris avastas teadlane umbes 600 tumedat joont. Neid neeldumisjooni nimetatakse [[fraunhoferi jooned|fraunhoferi joonteks]]. Kuigi Fraunhofer ei suutnud seletada nende joonte tekkepõhjust, kasutas ta neid eri klaasisortide murdumisnäitajate uurimiseks ja võrdlemiseks, mis võimaldas hakata tegema senisest paremaid läätsi.
 
1819 viidi optikainstituut üle Münchenisse, klaasikoda jäi Benediktbeuernisse. Fraunhofer võeti 1821 [[Baieri Teaduste Akadeemia]] erakorraliseks (puuduliku hariduse tõttu) liikmeks. 1823 sai temast täisliige ja füüsikakabineti juhataja. 1826 suri ta kopsutuberkuloosi.
 
Fraunhoferi suurim saavutus olid tema akromaatilised läätsed, mis ületasid tublisti oma omadustelt varasemaid. Münchenis asus ta katsetama ka teleskoobiehitusega, et uut tüüpi läätsedest maksimaalselt kasu oleks. Fraunhoferi esimese suure teleskoobi (fookuskaugus 4,33 m, objektiivi läbimõõt 244 mm), nn Suure Fraunhoferi refraktori sai 1824. aastal [[Friedrich Georg Wilhelm von Struve|Struve]] tellimusel [[Tartu Tähetorn|Tartu tähetorn]]. Teleskoobil oli ekvatoriaalne monteering, täpne kellamehhanism ja tol ajal maailma suurim akromaatobjektiiv, lisaseadmena saatis Fraunhofer Struvele veel mikromeetri. Sarnane teleskoop valmis 1829 (juba pärast Fraunhoferi surma) [[Berliini observatoorium]]<nowiki/>i tarvis, samuti heliomeeter Königsbergi observatooriumile. [[Pilt:Fraunhofer lines.jpg|pisi|Fraunhoferi jooned]]