Bedřich Smetana: erinevus redaktsioonide vahel

Põhimaterjalid, millele tuginedes Smetana oma kunsti kujundas, olid [[natsionalism]]rahvuslikkus, [[Realism (kunstivool)|realism]] ja romantism.<ref name="Newmarch90" /> Tema hilisema muusika iseärasuseks on selle kirjeldav karakter – kõik tema mažoorsed heliteosed peale ooperite on kirjutatud programmidele ja paljud on just autobiograafilised.<ref name="oRPKR" /> Smetana eestvõitlejad tundsid ära peamised mõjutused tema tööle "progressiivsetelt" heliloojatelt nagu [[Ferenc Liszt]], [[Richard Wagner]] või [[Hector Berlioz]] "progressiivsed" – sealkuid ajal,pisendasid kuisamas needSmetanat samadmõjutanud toetajadtraditsiooniliste on tihtiheliloojate tähtsust vähendanud traditsioonsetel heliloojatel nagu [[Gioachino Rossini]], [[Gaetano Donizetti]], [[Giuseppe Verdi]] ja [[Giacomo Meyerbeer]].<ref name="Tyrrell10" />

Tema [[1848]]. aastal kogumikuna valminud "Kuus karakteristlikku pala" oli pühendatud [[Liszt]]ile, kes kirjeldas neid kui kõige silmapaistvamaid teoseid, mis tema kätte hiljuti sattunud.<ref name="d6PXA" /> Samal perioodil plaanis Smetana ka nn "albumilehtede" tsüklit – lühipalu igas mažoori- ja minoorihelistikus, järgides nii [[Chopin]]i prelüüdide käitumisviisieeskuju.<ref name="Clap58" /> Projekt jäi küll pisut lõpetamata; valminud palades kippusid mõned helistikud korduma, samal ajal kui mõned jäid üldse vahele.<ref name="Clap58" /><ref name="Ottlov9" /> Pärast Smetana viimset naasmist Göteborgist, kui ta pühendus peamiselt Tšehhi ooperi edendamisele, ei kirjutanud ta 13 aastat midagi klaverile.<ref name="Ottlov9" />

Smetana varased laulud on saksa poeemide seaded ühele häälele. Kui tema [[1848]]. aastal komponeeritud "Vabaduse laul" välja jätta, alustas ta täiskoosseisus koorile komponeerimist alles pärast [[Göteborg]]is viibimist, kui ta komponeeris arvukaidarvukalt täidtöid Hlaholi kooriühingule, enamasti saateta meeshäältele.<ref name="clFlA" /> Smetana koorimuusika on üldiselt karakterilt natsionalistlikrahvuslik, ulatudes lühikesest tseremoniaalsest kooriloost, kirjutatud pärast helilooja revolutsioonilise sõbra Havliceki surma, "Laulumere" seadeni, märkimisväärse tööni kooridraama karakteriga.<ref name="Clap87" />

Peale nooruses kirjutatud fantaasia viiulile ja klaverile on Smetana kirjutanud ainult neli kammermuusika teost, igaüks sügava isikliku tähtsusega.<ref name="Ottlov8" /> [[1855]]. aastal komponeeritud klaveritrio g-moll klaveritrio oli komponeeritud pärast tema tütre, Bedřiška, surma; selle stiil on sarnane [[Robert Schumann]]ile, koos viidetega [[Liszt]]ile. Kogu teose üldine meeleolu on eleegiline.<ref name="Az9lP" />

Rahulolematu oma esimese suureulatusliku orkestritööga, D-duur [[1848]]. aasta avamängavamänguga D-duuris<ref name="Z76He" />, õppis Smetana passaaže [[Beethoven]]ilt, [[Mendelssohn]]ilt, [[Weber]]ilt ja [[Berlioz]]ilt, enne oma [[1853]]. aasta "Võiduka sümfoonia" komponeerimist.<ref name="Ottlov7" /> Teos võeti [[1860]]. aastal [[Göteborg]]is hästi vastu<ref name="0ZYhl" /> ning redigeeritud versiooni teosest esitati [[1882]]. aastal [[Praha]]s, ilma alapealkirjata "võidukas", Adolf Čechi taktikepi all.<ref name="Ottlov7" /> Nüüd on teost mõnikord nimetatud ka "Pidulikuks sümfooniaks".

[[1862]]. aastast töötas Smetana peamiselt ooperite kallal ja kui paar lühiteost välja jätta<ref name="1cYF2" />, ei naasnud ta puhta orkestrimuusika juurde enne "Minu isamaa" ([[1872]]) komponeerimist. "Minu isamaa" on üks esimesi Smetana küpseid suuremahulisi teoseid, mis on sõnades iseseisev ja oma muusikalistes ideedes söakam kui kõik muu, mida ta varem proovinud oli.<ref name="UXmH9" /> MuusikateadlaseleMuusikateadlase [[John ClaphamileClapham]]i hinnangul kujutab see tsükkel läbilõiget Tšehhi ajaloost, legendidest ja muljeid selle loodusest, andes eredalt edasi Smetana paatoslikku vaatenurka oma riigi vägevusest.<ref name="bXhOG" /> Smetana pühendas "Minu isamaa" [[Praha]] linnale; pärast selle esiettekannet [[1882]]. aasta [[november|novembris]] kuulutas Tšehhi publik selle tõeliseks Tšehhi rahvusliku stiili esindajaks.<ref name="Ottlov7" />

Ühtekokku kirjutas Smetana 8 ooperit: "Müüdud mõrsja" (1866, 1870), "Suudlus" (1876), "Saladus" (1878), "Brandenburglased Böömimaal" (1866), "Dalibor" (1868), "Kuradi müür" (1882), "Kaks leske" (1874), "Libuše" (1881) ja "Viiul" (lõpetamata);. Samuti lõi ta 9 sümfoonilist poeemi (sh "Minu kodumaa", 1879) ja orkestriteose "Praha karneval".