Juhan Kahk: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
PResümee puudub |
|||
5. rida:
Kahk sündis pangaametniku perekonnas. Juba varajases nooruses tärkas tal huvi ajaloo vastu, mis aastatega üha süvenes. Kahki esimeseks ametisooviks oligi saada ajaloolaseks, ehkki ta unistas ka kirjaniku elukutsest. Koolis käis Kahk [[Nõmme gümnaasium]]is, mille lõpetas [[1946]]. aastal. Tema sõja-aegne elu oli olnud raske, sest isa oli [[1941]]. aastal siirdunud Nõukogude tagalasse, ema ja Juhan aga jäänud Eestisse. Et tema isa peeti äärmuslikuks kommunistiks, kaotas ta ema Saksa okupatsiooni ajal ka töö. Isa hukkus aga [[1944]]. aastal Eestisse naastes.
1946. aastal asus Kahk õppima [[Tartu Ülikool]]i, mille ta lõpetas [[1951]]. aastal. Ta paistis silma suure ambitsioonikuse, sihikindluse ja edasipüüdlikkusega, mis saatis teda kogu elu ning seetõttu kasutas ta ära ka kõik karjäärivõimalused, mis eesti ajaloolasele Nõukogude Liidus võisid avaneda. Aastatel [[1951]]–[[1954]] õppis ta aspirantuuris [[Leningradi Riiklik Ülikool|Leningradi ülikoolis]], lõpetades selle ajalookandidaadina. Tema peamiseks uurimisalaks kujunesid toona talurahvarahutused, mida ta uuris väikeste vaheaegadega kuni oma elu lõpuni. Alates [[1954]]. aastast töötas ta [[Ajaloo Instituut|Eesti NSV Teaduste Akadeemia Ajaloo Instituudis]], mille direktor oli ta aastatel [[1968]]–[[1974]], Teaduste Akadeemia akadeemikuks sai ta [[1978]]. aastal. Juba enne seda paistis ta silma aga hea organiseerijana, korraldades koos [[Hans Kruus]]i ja [[Artur Vassar]]aga [[1959]]. aastal esimese Ida-Euroopa agraarajaloo sümpoosioni, kus Eesti agraarajaloolased domineerisid kuni [[1970. aastad|1970. aastateni]]. [[1963]]. aastal sai Kahkist ajaloodoktor, väitekirja 19. sajandi talurahvarahutustest kaitses ta Leningradi ülikooli juures, saades noorimaks ajaloodoktoriks ENSV-s.
Hea läbisaamine Nõukogude võimuga (Kahk oli ka partei liige) võimaldas tal teha mitmeid välisreise ka Lääne-Euroopasse ning kohtuda tolle aja silmapaistvate ajaloolaste, nagu [[Eric Hobsbawm]]i, [[Jacques Le Goff]]i, [[Emmanuel Le Roy Ladurie]] ja teistega. Kahk sai tugevaid mõjutusi [[Annaalide koolkond|Annaalide koolkonnalt]] ning kasutas nende uuenduslikke meetodeid aktiivselt oma töödes. Seetõttu on ta siiani ka ainus eesti ajaloolane, kelle töö on Annaalide ajakirjas avaldatud. Samaaegselt tegeles Kahk ka väliseesti ajaloolastega suhete loomisega, ehkki siingi pidi ta lõivu maksma riigivõimudele, saades KGB kontrollitava VEKSA juhiks. Soome ajaloolastest suhtles ta lähemalt [[Vilho Niitemaa]]ga, tuntud Eesti ajaloo uurijaga.
| |||