Magnetlint: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Tehtud täpsustus salvestusvõimendi sageduskorrektsiooni osas. Lisatud 3 referentsi (raamatut). |
Kruusamägi (arutelu | kaastöö) Resümee puudub |
||
1. rida:
'''Magnetlint''' on magnetiliseks salvestuseks mõeldud andmekandja, mis koosneb üliõhukesest (mõnemikromeetrilisest või isegi õhemast) suure hüstereesiga [[magnet]]materjalist töökihist, mis on kantud pikale, kitsale ja õhukesele [[plastik|plast]]ribale ehk lindile.
8. rida:
Leiutist arendasid edasi Saksa elektroonikafirma [[AEG]], mis tootis helisalvestusseadmeid, ja firma [[BASF]], mis seni tootis ka filmilinti. Nemad võtsid kasutusele diatsetaataluse ja hiljem triatsetaataluse.
Töötati välja magnetlindile heli salvestavad ning sealt taasesitavad seadmed, mida nimetatakse [[magnetofon]]ideks. Selle juures põhineti kogemustel, mis oli saadud metall-lindi kasutamise alal, mis omakorda oli olnud [[traatsalvestus]]e ([[Inglise keel|inglise keeles]] ''wire recording'') edasiarenduse tulemus. Pärast
Magnetlindi kasutuselevõtt 1930-ndatel aastatel tõi kaasa suuri muudatusi raadioringhäälingu saadete tegijate töösse. Paar aastakümmet
Magnetlint võeti kasutusele ka arvutustehnikas digitaalsete andmete salvestamiseks. Vastavat seadet nimetatakse [[magnetlintsalvesti]]ks või lintmälu(seadme)ks, tehnilise ühikuna ka lindiajamiks. Magnetlindi kasutuselevõtmine tõi ka siin kaasa olulisi muutusi, kuna võimaldas andmeid salvestada ja pikaks ajaks hoiustada seninägematus mahus, võrreldes seni kasutusel olnud [[perfolint|perfolindi]] ja
Peamiselt pärast
Töökihis kasutatavate magnetmaterjalide osas on toimunud pidev areng, mis on võimaldanud salvestise tihedust väga oluliselt tõsta. Sellega on saavutatud terabaidiste andmemahtude salvestamine suhteliselt väikeste mõõtmetega lindikassettidele, mis on väga sobiv lahendus [[arhiveerimine|arhiveerimiseks]].
Nüüdseks on kasutusele võetud muidki andmesalvestustehnoloogiaid, sealhulgas selliseid, mis oma olemuse poolest on samuti magnetilised. Paljude kasutuste puhul on need magnetlindi välja tõrjunud. Sellest hoolimata tööd magnetlindi täiustamise alal jätkuvad ja magnetlint on endiselt laialt kasutusel suuremahuliste andmete pikaajaliseks arhiveerimiseks.
36. rida:
Teiseks andmete salvestustihedust piiravaks asjaoluks on see, et salvestusrada ei saa olla väga kitsas, sest lindi liikumisel esineb alati ka selle mõningat külgliikumist. Praktiliselt on piirdutud mõne kümnendiku millimeetri laiuste radadega (mis on mitu suurusjärku halvem kui magnetilistel kõvaketastel).
Kolmandaks salvestise mahtu määravaks asjaoluks on lindi paksus. Jõutud on mõnemikromeetrilise lindipaksuseni. Kuna magnetilise töökihi paksus moodustab umbes 1/5 lindi kogupaksusest, siis töökihi paksus on nii
Õhukeste lintide puhul võib probleemiks saada lindi venivus, mis suuremate jõudude rakendamisel tekitab jääva lindi deformatsiooni. Jäikade atsetaatpõhimike puhul polnud see eriline probleem, küll aga kerkis see esile õhemate polüesterpõhimike puhul.
55. rida:
Kõige õhem lint kogupaksusega 6 μm on kasutusel [[mikrokassett|mikrokassettides]] ja [[nanokassett|nanokassettides]].
Algselt laia kangana valmistatavast lindimaterjalist lõigatakse lahti lindid, mille laius on tavaliselt lahtistel poolidel kasutatavatel lintidel 6,35 mm (ehk 1''/''4 tolli), endises
Lõplik viimistlus teostatakse õigesse laiusesse välja lõigatud lindile.
86. rida:
Lindi aluseks hakati kasutama polüestrit, mis võimaldas teha ka õhemaid linte.
Poliitiliste pingete suurenemise ja [[Teine_maailmasõda|II maailmasõja]] algamise tõttu hoiti tehnilisi saavutusi enamjaolt saladuskatte all. Kuigi liitlasväed olid vastaste raadiosidet pealt kuulates teada saanud, et nad on kasutusele võtnud uut tüüpi salvestustehnoloogia, selgus uue tehnoloogia olemus liitlastele alles sõja lõpu poole, kui neil õnnestus vastupealetungil Saksa
Kõige olulisemateks nendest jäid pooleks sajandiks esialgne lahtistel poolidel [[helilint]] (ingl: ''reel-to-reel tape'') ja sellest vaid mehaanilise teostuse mõttes erinev [[helikassett]] (''[[Compact Cassette|Compact Casette]] tape'' ehk ''CC-tape''). Nende kõrval olid kasutusel ka mõned teised, peamiselt suletud lindisilmusega ja ühe lindipooliga lahendused (näiteks ''PlayTape'').
94. rida:
Kui aastatuhande vahetusel algas üleminek [[Digitaalne helisalvestus|digitaalsele helisalvestusele]], siis hakkasid kassetid oma turupositsiooni kaotama, seda eriti seoses kompresseeritud digitaalsete helifailide ([[MP3]] jm) kasutuselevõtmisega.
Analooghelisalvestuse teatud eelised digitaalse helisalvestuse ees, eriti aga selle tihendatud vormide ees, annavad audiofiilidele põhjust kasutada eelistatult just seda salvestusviis (nagu ka analoogsalvestusega heliplaati ehk vinüülplaati). Kuigi heliplaati hinnatakse subjektiivselt veelgi paremaks helikandjaks, on tegelikult sinna
==== Salvestamine eelmagneetimisega ====
101. rida:
Vahelduvvooluga eelmagneetimise (''AC biasing'') korral muutub kogu salvestuse ajal lindi töökihis toimuv protsess oluliselt. Nimelt antakse siis helipea mähisesse tugev ultrahelisageduslik eelmagneetimisvool, mis magneedib vahelduvalt pea südamikku, tekitades sellega tööpilu või muu kujuga tööosa ees peaga puutes oleva lindi väga õhukeses (mikromeetrilise paksusega) töökihis reeglina piki linti suunatud vahelduva magneetumise. Töökihi magnetmaterjali tugeva hüstereesi ja materjali osakeste suunatuse tõttu on see pikisuunaline magneetuvus tugev, kuid keskmiselt nullise väärtusega, sest ainult eelmagneetimisvoolu olemasolu korral salvestuspeas teineteisele järgnevad, kuid vastassuunaliselt magneeditud lõigud kompenseerivad üksteise väljasid. Sealjuures hüstereesinähtus ei tekita muid kõrvalnähte kui jääkmagneetumuse poollainete üliväike ruumiline nihe lindil pikisuunas.
Kuid samasse salvestuspeasse antakse samaaegselt eelmagneetimisvooluga ka salvestatava analoogsignaali vool, mis on eelmagneetimisvoolust siiski oluliselt (kordades) väiksem. Nende kahe voolu summaarse toime tulemusena osutuvad eelmagneetimisvoolu poolt lindi magnetkihis eri poolperioodidel vastassuunas magneeditud ülilühikesed lõigud helisignaali poolt moduleerituks. See modulatsioon avaldub peamiselt nende lõikude pikkuses – mõlema voolu samasuunalise (liituva) toime korral selles suunas magneeditud lõigud pikenevad, vastassuunalise toime korral lõigud aga lühenevad (seega siis laiusmodulatsioon). Selle tulemusena tekib kõrvalekalle keskmiselt
Selline lindi magneetumise selgitus (lihtsustatud mudel) kehtib hästi juhul kui salvestuspea tööpilu laius on suurem kui magnetlindi töökihi paksus, nagu see kunagi oli professionaalses stuudiotehnikas kasutatavate suurte lindikiirustega magnetofonide korral, kuid on seda ka praegu kasutatavate väga õhukeste lintide korral. Enamusel juhtudel tuleks lindi magneetumise protsessi adekvaatseks kirjeldamiseks kasutada aga oluliselt keerukamat mudelit. See seletab ka eksperimentaalsete uuringute suurt osakaalu magnetilise salvestuse alastes uuringutes, seda eriti arvuti abil teostatava elektromagnetvälja 3D-modelleerimise eelsel ajal (kuni 1960-ndate aastateni)<ref>{{Raamatuviide|autor=Charles Mee|pealkiri=The Physics of Magnetic Recording|aasta=1964|koht=Amsterdam|kirjastus=North-Holland Publishing Company|lehekülg=}}</ref>.
Erijuhtudel kasutatakse lindi magneetimiseks helisignaali ja eelmagneetimise jaoks ka eraldi salvestuspäid (näiteks nn ''cross-field'' eelmagneetimine). Võidakse kasutada ka salvestatavate kandevsageduslike impulsside pikkuse või
==== Taasesitamine ====
132. rida:
Paljud asusid selle probleemi kallal töötama. Jack Mullin ja [[BBC]] spetsialistid tulid välja algeliste süsteemidega, milles pandi lint suurel kiirusel üle paigalseisva magnetpea liikuma. Kumbki süsteem ei leidnud laia kasutuselevõttu väga suure lindikiiruse vajalikkuse tõttu (mis selle ajastu tehnika korral oli 10 m/s suurusjärgus, mis andis salvestamiseks vähem kui 0,5 m kaadri kohta ja umbes 0,002 m ehk 2 mm pildirea kohta).
Läbimurde videosignaali magnetilise salvestuse osas tõi elektroonikafirmas Ampex töötanud [[Charles Ginsburg]]i juhitud meeskond, kes võttis kasutusele laia lindi ja suure kiirusega pildiga sünkroonitult pöörleva kirjutuspea, jättes selle juures lindi liikuma vastuvõetaval (normaalsel) kiirusel. Pea kiire pöörlemisega saavutati väga kõrge pealt-lindile kiirus, millega oli võimalik salvestada ja taasesitada mustvalget videosignaali vajalikus sagedusribas. Selle süsteemi nimi oli Quadruplex ja selles kasutati lahtisel rullil olevat 51 mm laiust linti, millele kirjutati ristskaneeringuga (inglise keeles ''transverse scan''). Analoogmagnetsalvestusele kiirete mehaaniliste liikumiste kasutamise juures iseloomuliku signaali amplituudi ebastabiilsuse tõttu (lindi ja magnetpea kontakti probleem) hakati selle juures sarnaselt televisiooniülekandega kasutama kõrgsageduslikku
Professionaalse videosalvestuse ribalaius on reeglina vastav kasutatava televisioonisüsteemi ribalaiusele. Parema pildikvaliteedi saamiseks on aga kasutatud ka teisi ribalaiusi ja ridade arvu kaadris. Kaadrite arv on reeglina olnud ikka kas 50 (Euroopas) või 60 (USA-s) poolkaadrit sekundis.
|