Magnetlint: erinevus redaktsioonide vahel

{{vikinda}}{{Keeletoimeta|lisaja=Andres|aasta=2017|kuu=september}}

[[ImagePilt:magtape1.jpg|thumb|7-tollise läbimõõduga rull ¼-tolli laia tavakasutajale helisalvestuseks mõeldud magnetlindiga, kasutusel ajavahemikus 1950–1970.]]

Töötati välja magnetlindile heli salvestavad ning sealt taasesitavad seadmed, mida nimetatakse [[magnetofon]]ideks. Selle juures põhineti kogemustel, mis oli saadud metall-lindi kasutamise alal, mis omakorda oli olnud [[traatsalvestus]]e ([[Inglise keel|inglise keeles]] ''wire recording'') edasiarenduse tulemus. Pärast IIteist maailmasõda töötati välja ka videosignaali salvestamise ja taasesitamise seadmed ehk [[videomagnetofon]]id.

Magnetlindi kasutuselevõtt 1930-ndatel aastatel tõi kaasa suuri muudatusi raadioringhäälingu saadete tegijate töösse. Paar aastakümmet hiljem hiljem toimus analoogiline muutus ka televisioonis. Kui enne magnetlindile salvestamise kasutuselevõtmist olid peaaegu kõik raadiosaated otse-eetris, siis nüüd oli võimalik saate lõike eelnevalt salvestada ja neid saate jaoks sobivalt üheks lindiks kokku monteerida. Erinevalt grammofonist[[grammofon]]ist on magnetlindile võimalik salvestada ka mitmes etapis ja vajaduse või soovi korral eelnev salvestis ka uuesti üle salvestada.

Magnetlint võeti kasutusele ka arvutustehnikas digitaalsete andmete salvestamiseks. Vastavat seadet nimetatakse [[magnetlintsalvesti]]ks või lintmälu(seadme)ks, tehnilise ühikuna ka lindiajamiks. Magnetlindi kasutuselevõtmine tõi ka siin kaasa olulisi muutusi, kuna võimaldas andmeid salvestada ja pikaks ajaks hoiustada seninägematus mahus, võrreldes seni kasutusel olnud [[perfolint|perfolindi]] ja perfokaartidega[[perfokaart]]idega. Lisaks oli lihtne nendele andmetele hiljem uuesti juurde pääseda. Siinkohal tasub ära märkida ka magnetlintsalvestis toimuva andmekäsitluse protsessi mõningat sarnasust idealiseeritud Mealy ja/või Moore'i masinas (loogilises automaadis) toimuvaga.

Peamiselt pärast IIteist maailmasõda võeti põhimiku materjalina kasutusele [[polüester]], mis võimaldas valmistada väga vastupidavaid (arvutustehnika lindiseametes kasutamiseks) ja ka väga õhukesi (kuni mõne mikromeetri paksuseid) linte.

Töökihis kasutatavate magnetmaterjalide osas on toimunud pidev areng, mis on võimaldanud salvestise tihedust väga oluliselt tõsta. Sellega on saavutatud terabaidiste andmemahtude salvestamine suhteliselt väikeste mõõtmetega lindikassettidele, mis on väga sobiv lahendus [[arhiveerimine|arhiveerimiseks]].

Kolmandaks salvestise mahtu määravaks asjaoluks on lindi paksus. Jõutud on mõnemikromeetrilise lindipaksuseni. Kuna magnetilise töökihi paksus moodustab umbes 1/5 lindi kogupaksusest, siis töökihi paksus on nii õhuketelõhukestel lintidel juba väiksem kui mikromeeter (umbes 1000 molekuli paksune). Kuigi see on veel kaugel üliõhukestest kiledest, hakkab siin juba tekkima probleeme, mida paksemate magnetmaterjalist kihtide puhul veel ei esine.

Algselt laia kangana valmistatavast lindimaterjalist lõigatakse lahti lindid, mille laius on tavaliselt lahtistel poolidel kasutatavatel lintidel 6,35 mm (ehk 1''/''4 tolli), endises NLiidusNõukogude Liidus oli 6,25 mm, kassettides kasutatavatel lintidel aga on 3,81 mm. Aga kasutusel on ka laiemad lindid (12,7 mm, 25,4 mm, 51 mm ja veelgi laiemad). Nende kasutusalaks on olnud paljukanaliline (paljurajaline) helisalvestus, videosalvestus ja andmesalvestus.

Poliitiliste pingete suurenemise ja [[Teine_maailmasõda|II maailmasõja]] algamise tõttu hoiti tehnilisi saavutusi enamjaolt saladuskatte all. Kuigi liitlasväed olid vastaste raadiosidet pealt kuulates teada saanud, et nad on kasutusele võtnud uut tüüpi salvestustehnoloogia, selgus uue tehnoloogia olemus liitlastele alles sõja lõpu poole, kui neil õnnestus vastupealetungil Saksa salvestuseadmeidsalvestusseadmeid enda valdusse saada. Pärast sõja lõppu võtsid ameeriklased uue salvestustehnoloogia kasutusele, andes sellele ka kaubanduslikult mõtteka formaadi. Sellest ajast alates on välja töötatud suur valik salvestusseadmeid ja erinevaid salvestusformaate.

Analooghelisalvestuse teatud eelised digitaalse helisalvestuse ees, eriti aga selle tihendatud vormide ees, annavad audiofiilidele põhjust kasutada eelistatult just seda salvestusviis (nagu ka analoogsalvestusega heliplaati ehk vinüülplaati). Kuigi heliplaati hinnatakse subjektiivselt veelgi paremaks helikandjaks, on tegelikult sinna salvastatavsalvestatav heli reeglina enne olnud magnetlindile salvestatud ega saa seetõttu kuidagi olla parem sellest magnetsalvestusest (välja arvatud juhtum, kui salvestis on tõesti tehtud salvestusena otse plaadile).

Kuid samasse salvestuspeasse antakse samaaegselt eelmagneetimisvooluga ka salvestatava analoogsignaali vool, mis on eelmagneetimisvoolust siiski oluliselt (kordades) väiksem. Nende kahe voolu summaarse toime tulemusena osutuvad eelmagneetimisvoolu poolt lindi magnetkihis eri poolperioodidel vastassuunas magneeditud ülilühikesed lõigud helisignaali poolt moduleerituks. See modulatsioon avaldub peamiselt nende lõikude pikkuses – mõlema voolu samasuunalise (liituva) toime korral selles suunas magneeditud lõigud pikenevad, vastassuunalise toime korral lõigud aga lühenevad (seega siis laiusmodulatsioon). Selle tulemusena tekib kõrvalekalle keskmiselt nullise väärtuseganullväärtusega pikisuunalisest jääkmagneetumusest (mis tekiks ainult eelmagneetimisvoolu olemasolu korral), sest teineteisele järgnevad eelmagneetimisvoolu eri poolperioodidel vastassuunaliselt magneeditud lõigud ei kompenseeri üksteise välju enam täpselt. Nii tekib helisagedusliku signaaliga proportsionaalne pikisuunaline keskmine (keskmistatud) magneetumus, mis on taasesitamisel ära kasutatava lindivälise jääkmagnetvälja allikaks.

Erijuhtudel kasutatakse lindi magneetimiseks helisignaali ja eelmagneetimise jaoks ka eraldi salvestuspäid (näiteks nn ''cross-field'' eelmagneetimine). Võidakse kasutada ka salvestatavate kandevsageduslike impulsside pikkuse või lühisestelühikeste impulsside vahekauguse, faasihihkefaasinihke või sageduse otsest moduleerimist (mõõtetulemuste täppisregistreerimise magnetlintseadmetes).

Läbimurde videosignaali magnetilise salvestuse osas tõi elektroonikafirmas Ampex töötanud [[Charles Ginsburg]]i juhitud meeskond, kes võttis kasutusele laia lindi ja suure kiirusega pildiga sünkroonitult pöörleva kirjutuspea, jättes selle juures lindi liikuma vastuvõetaval (normaalsel) kiirusel. Pea kiire pöörlemisega saavutati väga kõrge pealt-lindile kiirus, millega oli võimalik salvestada ja taasesitada mustvalget videosignaali vajalikus sagedusribas. Selle süsteemi nimi oli Quadruplex ja selles kasutati lahtisel rullil olevat 51 mm laiust linti, millele kirjutati ristskaneeringuga (inglise keeles ''transverse scan''). Analoogmagnetsalvestusele kiirete mehaaniliste liikumiste kasutamise juures iseloomuliku signaali amplituudi ebastabiilsuse tõttu (lindi ja magnetpea kontakti probleem) hakati selle juures sarnaselt televisiooniülekandega kasutama kõrgsageduslikku kandevsiganaalikandevsignaali, mille sagedust moduleeriti videosignaaliga. Pildi heledussignaali stabiilsus paranes selle tulemusena rohkem kui kümnendsuurusjärgu võrra, mis andis juba täiesti vastuvõetava videosalvestise.