Eesti köök: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
1. rida:
[[Pilt:Kama.jpg|pisi|[[Kama]] peavad eestlased üdini eestilikuks toiduks.]]
'''Eesti köök''' on eesti toiduvalmistamise traditsioon.
'''Eesti köök''' kitsamas mõttes on [[eesti rahvustoit|eesti rahvustoidud]], nende valmistamine ja tarvitamine. Selle all peetakse tavaliselt silmas umbes [[19. sajand]]i keskpaigast tuntud Eesti [[maarahvas|maarahva]] argi- ja peoroogasid.
Eesti köögi varasem kihistus on üsna sarnane teiste [[Põhja-Euroopa]] maadega. Selle määrasid ära kohalik [[kliima]], maaharimistehnoloogia ning ühiskondlikud suhted.
Alates põlluharimise levikust olid tähtsaimaks toiduseks kujunenud mitmesugused teraviljatoidud – [[puder]], [[hapurokk|rokk]], [[kört]], [[leem]] jt. Tähtsaimaks kujunes aga hapendatud tainast tume rukki[[leib]]. Leib muutus kogu toidu ja elatise omamoodi sümboliks, muudel toitudel oli vaid leivakõrvase staatus. Musta leiba hinnatakse Eestis tänini. Lisaks leivale küpsetati hapendamata odrajahutainast [[karask]]it, uuemal ajal ka [[nisujahu]]st [[sepik]]ut ja pühade puhul valget [[sai]]a.
Eestile omane teraviljatoit on ka [[kama]] – keedetud, kuivatatud ja jahvatatud segaviljast jäme jahu, mida tavaliselt söödi [[hapupiim]]aga (uuemal ajal süüakse kama ka [[keefir]]i või [[jogurt]]iga). Lõuna- ja Ida-Eestis oli tuntud hapendatud kaerapuder – [[kiisel]] või kile. Puder, tavaliselt odrajahust, -tangudest või -kruupidest, oli taluperes armastatud toit, millel oli ka teatud rituaalne tähendus. Toitvuse poolest olid hinnatud ka [[põldoasupp|põldoa-]] ja [[hernesupp]].
[[Aedvili|Aedviljadest]] olid ammu tuntud [[kapsas]], [[naeris]] ja [[kaalikas]]. Viimaseid söödi tihti tuhas küpsetatult, kapsast värskelt või hapendatult. [[Kartul]] muutus tavaliseks toiduks 19. sajandi lõpupoole ja sai eestlase toidulaual pea asendamatuks, kujutades endast tihti päeva tugevaima söögikorra põhilist osa. Tänapäeval kutsutakse Eestit sageli "kartulivabariigiks" Ladina-Ameerika "[[banaanivabariik]]ide" eeskujul, ehkki kartul jõudis siia suhteliselt hilja.
Munatoidud olid Eesti talurahva toidusedelis haruldased, [[munapuder]] ja [[keedetud muna]]d olid pühapäevaroad. Piimatoodetest tarvitati rõõska ja [[hapupiim|hapu]]t [[piim]]a, [[või]]d ja [[kohupiim]]a. Lisaks hapupiimale tarvitati joogiks [[kali|kalja]], pühade puhul [[õlu]]t.
[[Liha]] polnud talurahva laual väga sagedane. Loomi tapeti sügisel, kohe tarvitati ära [[rupskid]], liha säilitati soolatult ja suitsutatult. [[Seapea]]st ja [[seajalad|-jalgadest]] keedeti pidurooga – [[sült]]i, mis sellise valmistusviisiga on maailmas ainulaadne ja mida eestlased tänini söövad. Pühaderoaks olid ka [[vorst]]id, mille tangupudrust täidisele lisati vaid veidi liha; tänini on püsinud komme süüa [[jõulud|jõuluks]] [[verivorst]]i. Lihaga keedeti ka [[kapsasupp]]i, [[suitsuliha]] pandi herne- ja oasupisse.
Soolatult jõudis lauale [[silk]], [[värske kala]] oli tavalisem rannas ja suurte järvede ääres. Eestile eripärane kalatoit on [[vürtsikilu]], mille valmistamisviis pärineb paarisaja aasta tagant [[Tallinn]]a ümbrusest.
[[19. sajand]]i teisel poolel hakkasid Eestis koos omandisuhete ja majandusoludega muutuma ka toitumistavad. Järk-järgult said tuntuks ja kättesaadavaks uued toiduained ja -valmistamisviisid. Peamised rahvusvahelised mõjud tulid [[linn]]ade ja [[mõis]]ate kaudu [[Saksamaa]]lt ja [[Venemaa]]lt. [[Vürtspood]]idesse ilmusid müügile [[soolaheeringas]], [[manna]], [[riis]], [[suhkur]], [[kohv]] ja [[vürtsid]]. [[Naisselts]]id hakkasid korraldama [[kokakursused|kokakursusi]], levis [[hoidistamine]].
[[1920. aastad|1920.]]–[[1930. aastad|30. aastateks]] kujunes välja nii-öelda eesti köögi teine kihistus. Sellest ajast on tuntud näiteks sellised Eestis hästi kodunenud ja omased toidud nagu [[kartulisalat]], [[marineeritud kõrvits]] ja [[hapukurk]], [[maksapasteet]], [[kotlet]]id, [[kartulipuder]], [[kapsarullid]], [[kissell]], [[mannavaht]], [[plaadikook|plaadikoogid]] jms.
Pärast [[Teine maailmasõda|Teist maailmasõda]], [[Nõukogude okupatsioon Eestis (1944–1991)|nõukogude okupatsiooni]] tingimustes, said Eesti toitumistavad ulatuslikke mõjutusi ida poolt; [[söökla]]tesse ja [[restoran]]idesse jõudsid [[borš]], [[seljanka]], [[rassolnik]], [[hartšoo]], [[pelmeenid]] jms. Tunda andis samas toiduainete ja eriti [[maitseained|maitseainete]] piiratud valik. Nõukogude aja lõpul, kui kooperatiivide näol levis algeline eraettevõtlus, muutusid populaarseks uudistoidud nagu [[šašlõkk]], [[suhkruvatt]], [[kartulivahvlid]] jne.
| |||