Rigoletto: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
PResümee puudub
AK720 (arutelu | kaastöö)
Resümee puudub
1. rida:
'''''Rigoletto'''''. Giuseppe Verdi ooper (''melodramma'') kolmes vaatuses Francesco Maria Piave libretole, mis oli kirjutatud Victor Hugo näidendi ''Le roi s’amuse'' („Kuningas lõbutseb”, ilmus 1832) ainetel. Verdi keskmise loominguperioodi esimene meistriteos. Esmaettekanne toimus väljamüüdud saalile ja triumfeeriva eduga 11. märtsil 1851. aastal Veneetsia ''Teatro La Fenice''s. Üks ooperiliteratuuri väljapaistvamaid teoseid. Pole pärast väljatulekut teatrite standardreperetuaarist kunagi välja langenud, olles üks enam esitatud oopereid üldse. Eestis on seda ooperit esitanud ''Estonia'' 1922, 1946, 1953, 1968 ja 2007 ning ''Vanemuine'' 1939, 1953, 1966, 1991 ja 2007.
'''"Rigoletto"''' on [[Giuseppe Verdi]] ooper kolmes vaatuses [[Francesco Maria Piave]] libretole [[Victor Hugo]] näidendi "Kuningas lõbutseb" ("Le roy s'amuse") ainetel.
 
Teose lavaletoomisel olid tõsised probleemid Austria tsensori De Gorzkowskiga, kes kontrollisid tollal Põhja-Itaalia teatrite repertuaari. Hugo näidend ise oli tsensuuri poolt keelatud kuna õõnestas kuninga autoriteeti. Tsensuur  nõudis, et prantsuse ajaloolise kuninga François I isiksus, keda Hugo oli silmas pidanud, muudetaks mingi hertsogi vastu ning  Louis XII ja François I suhteliselt värvitu narr Tribulet nimetataks Rigolettoks. Piave oli algselt kirjutanud narri rolli tavaliseks õukonna ilueediks, milliseid oli reeglina pea kõikides tolle ajastu ooperites kus õukondadest juttu.
See esietendus [[Veneetsia]]s La Fenice teatris 1851. aastal.
 
Verdi sõlmis ''La Fenice''ga lepingu uue ooperi kirjutamiseks 1850. aastal ja sai teatrilt vabad käed uue ooperi teksti ja süžee valimisel. Libretistiks valis Verdi on senise arvestatava partneri Piave, kes oli väleda sulega. Detsembris 1850 saatis Piave valminud libreto ''La maledizione'' maestrole,  kes saatis selle teatrile tsensoriga kooskõlastamiseks. Tsensor polnud rahul ning vajalikud sisulised muudatused viidi sisse kiiresti. Ooperi lõpliku pealkirja kui „Rigoletto” otsustamise päev oli 14. jaanuar. Verdi saabus Veneetsiasse 1851. aasta jaanuari alguses ning asus hoogsalt tööle. Ta sai tööga valmis 5. veebruaril, ehkki oli üht-teist kavandanud juba postitõllas Veneetsia poole sõites. Lauljad said kaks päeva hiljem noodilehti nendel poolt esitamisele tulevate aariate ja duettidega. Proovideks jäi aega umbes kuu enne väljakuulutatud esietendust. Verdi ise asuse juhtima klaveriproove,  samal ajal teost orkestreerides.
== Tegelased ==
 
Ooperi naelaks kujunes Mantova hertsogi küüniline naistevastane laul (''canzone'') „La donna è mobile”. Selle „Naised on heitlikud“ laulukese värsid ei ole libretist Piavel päris originaalsed, vaid laenatud Giovanni Boccaccio ''Filostrato''st (1335 või 1340), kus on värsid „Giovane donna è mobile“.  Aimates hertsogi laulu edu ette, hoidis maestro  seda kiivalt suures saladuses. Kogu teatrikollektiiv ja ka tenor Raffaele Mirate said seda proovide käigus esimest korda näha-kuulda alles paar päeva enne esiettekannet kostüümiproovis. Verdi pani samas Mirate vanduma, et too väljaspool lava ega proovisaali, kuhu ka ooperimaja kõrvalisi isikuid ei lastud, naistelugu ei laula ega ka mitte selle meloodiat ei vilista. Ka teatri juhtkond sai korralduse tagada, et lugu teatrimajast välja ei imbuks. Kõik pidasid oma lubadust. Esietendusel sai „La donna è mobile” vaimustatud aplausi, jalgade trampimise ja ''bravo'' hüüdmise osaliseks ning  tuli kordamisele, mida ooperiajaloos pole aariatega eriti sageli juhtunud. Järgmisel päeval laulsid seda lugu kõik Veneetsia gondlimehed. Lauluke kõlas tänavatel ja kohvikutes ning levis kiiresti üle laululembelise maailma.
*Rigoletto ([[bariton]])
*Mantua hertsog ([[tenor]])
*Krahvinna Ceprano ([[sopran]])
*Marullo (bariton)
*Krahv Monterone ([[bass]])
*Gilda, Rigoletto tütar (sopran)
*Sparafucile (bass)
*Maddalena, tema õde ([[metsosopran]])
*Giovanna ([[alt]])
 
Ooperit mängiti esimese 10 aasta jooksul vähemalt 250 teatris üle kogu maailma. Kuid mitte kõikjal ei soostunud tsensorid lubama lavale kõrgaadlit halvustavat teost. Veneetsiaski oli hiljem ooperi esitamisega probleeme. Bergamos suudeti septembris 1851 ooperit esitada vaid 1,5 etendust, kui see tsensori nõudel mängukavast maha võeti. Just tsensoriga kompromissi leidmiseks oli esialgu ooperist tehtud alternatiivseid versioone, mis kandsid pealkirju ''Viscardello, Lionello'' ja ''Clara di Perth.'' Vahel tuli muuta pessimistlikku lõppu ja lasta Gildal pääseda välja kotist, et hea tervise juures ühineda Rigolettoga. Sellele vaatamata kujunes just see ooper pöördepunktiks Itaalia ooperiloomise praktikas. Kriitikud väitsid pea otsekohe, et tegemist on parima muusikadraamaga, mis on pärast Monteverdit loodud. Ooper sisaldab muusikalis-dramaa­ti­li­selt raskeimat baritoni partiid, mis kunagi kirju­tatud.
 
Victor Hugo suhtus aga Verdi oopusesse väga kriitiliselt. Ta oli silmanähtavalt ärritatud meelevaldsusest, mil moel maestro ja libretist Piave olid tema näidendiga ümber käinud. See asjaolu takistas ka mõnda aega ooperi esitamist Pariisis. Esietendus oli seal alles 1857. aastal. Hugo ironiseeris eriti IV vaatuse suurepärase kvarteti „Bella figlia dell’amore” kallal, teatades, et kui tema paneks oma näidendis korraga neli inimest rääkima erinevat teksti, siis lahkuks publik saalist.
 
Rollide esmaettekandjad: Felice Varesi (Rigoletto), Teresa Brambilla (Gilda), Raffaele Mirate (Hertsog), Paolo Damini (Sparafucile), Annetta Casaloni (Maddalena), Francesco de Kunnerth (Marullo), Feliciano Ponz (Monterone). Dirigent Gaetano Mares.
 
Peamised osad: Mantova hertsog (tenor), Rigoletto (bariton), Gilda (sopran), Sparafucile (bass), Maddalena (kontraalt), Giovanna (sopran), krahv Monterone (bariton), Marullo (bariton), Borsa (tenor), krahv Ceprano (bass), krahvinna Ceprano (metsosopran), Paaž (meytsosopran).
 
Tegevus toimub 16. Sajandil Itaalias Mantova ümbruses. Liider­daja ja elunautijana tuntud Mantova hertsog peab oma lossis järjekordset pidu. Ta on armunud tundmatusse neiusse, keda kohtas kirikus. Ta on otsustanud sellegi neiu vallutada. Õuenarr Rigoletto on tuntud terava keele poolest, mistõttu teda ei sallita. Ta mõnitab krahv Cepranot, kelle naisega hert­sog flirdib. Kättemaksuks Rigolettole otsus­tavad õukondlased tema arvatava armukese röövida. Rigoletto mõnitab ka krahv Monterone tundeid, kelle tütre hertsog on võrgutanud. Monterone neab nii hertsogi kui ka tema õue­narri. Koduteel pakub palga­mõrtsukas Sparafucile Rigo­lettole oma teeneid, kuid viimane tõrjub need tagasi.
 
Kodus, mille maja ümbritseb kõrge müür, ootab Rigolettot tütar Gilda, kes ei tea isa ametist midagi. Temal ja teenijanna Giovannal on keelatud kedagi väravast sisse lasta. Teistega mõnitavalt ringi käiv Rigoletto on tütrega hell ja õrn. Gilda on kohanud kirikus kaunist noormeest, kellest unistab. Teenija abiga leitakse üliõpilaseks riietunud hertsog, kes hiilib Rigoletto aeda ja kohtub Gildaga. Hertsogi lahkudes saabuvad õukondlased arvatavat Rigoletto armukest röövima. Paha aimav Rigoletto pöördub koju tagasi.
 
Õukondlased petavad teda, öeldes, et plaanivad röövida krahv Ceprano abikaasa. Rigoletto on otsekohe valmis neid abistama. Tegelikult aga abistab kinniseotud silmadega Rigoletto õukondlasi Gilda röö­vi­misel. Jäänud üksi, rebib Rigoletto silmadelt katte maha ja avastab toimunu tõe. Igatsusest vaevatud hertsog tuleb veel kord Gildat külastama, kuid leiab ees tühja maja.
 
Õukondlased räägivad talle röövimise lõbusa loo ja teatavad, et röövitu on viidud lossi. Hertsog on rõõmsalt üllatunud, et leiab eest oma uue armastatu. Rigoletto saabudes külvatakse ta üle irvituste ja pilgetega. Ta mõistab, et tema tütrest on saanud hertsogi armuke. Ta nõuab tütart tagasi, kuid Gilda on hertso­gisse armunud. Rigoletto tõotab kätte­maksu, pärast mida kavatseb Mantovast lahkuda.
 
Rigoletto viib tütre Mincio jõe kaldale palgamõrtsuka Sparafucile poollagunenud majja, kus too elab oma kauni õe Maddalenaga. Maddalena meelitab sinna rikkaid noormehi, kelle vend tapab ja kärestikulisse jõkke heidab. Sinna tuleb järjekordne Maddalena ohver, ohvitseriks riietatud hertsog. Rigoletto annab Sparafucilele raha, et too hertsogi tapaks. Sparafucile õele Maddalenale on hertsog meeldima hakanud ja ta palub mehe elu säästa. Sparafucile ei nõustu. Otsustatakse, et tapetakse esimene tuppa siseneja. Seda juttu kuuleb pealt Gilda. Ta otsustab armastatu elu päästa ja end ohverdada.
 
Poisiks riietatud Gilda sisenebki ootamatult tuppa. Teda tabab Sparafucile noahoop. Gilda topitakse kotti, mis antakse üle Rigolettole, kes annab Sparafucilele lubatud rahakukru. Rigoletto hakkab kotti jõe poole lohistama, kuid kuuleb hertsogi muretut laulu. Avades koti, avastab ta seal oma tütre. Krahv Monte­rone needus on täide läinud.
 
Peamised muusikalood: hertsogi aaria „Questa o quella per me pari sono” ja laul „La donna è mobile”; Rigoletto ja Gilda duetid „Figlia!...Mio padre!”, „Tutte le feste al tempio” ja „V’ho ingannato, colpevole fui”; Rigoletto aariad „Ah! veglia, o donna”, „Cortigani, vil razza dannata”; Gilda aaria „Caro nome”; koor „Zitti, zitti”; ansambel „Povero Rigoletto”; hertsogi, Maddalena, Gilda ja Rigoletto kvartett „Bella figlia dell’amore”.
 
Allikad:
 
The New Grove Dictionary of Opera, Vol. III, London, 1996
 
Tiit Made. Ooperimaailm, II köide, Tallinn, 2002
 
<br />
==Välislingid==
*[https://www.youtube.com/watch?v=aT5PK7KYL2g !È amabile in vero cotal giovinotto!"] [[ Helen Lokuta]], [[Anna Samuil]], [[Priit Volmer]]. YouTube