Cecilia Payne-Gaposchkin: erinevus redaktsioonide vahel

| autasud = [[Annie J. Cannoni astronoomiaauhind]] (1934), Rittenhouse' medal (1961), ''Radcliffe College''<nowiki>'</nowiki>i ''Award of Merit'' (1952), Henry Norris Russelli auhind (1976)

Cecilia Payne käis Püha Pauluse Tütarlastekoolis (St Paul's Girls' School). Emalt ta ülikoolihariduseks raha ei saanud, see läks vaid venna koolitamiseks. 1919. aastal pälvis ta stipendiumi, õppimaksmille abil õppida [[Cambridge'i Ülikool]]i [[Newnham College]]'is, kus ta kuulas loenguid [[botaanika]], [[füüsika]] ja [[keemia]] alal. Ta osales ka [[Arthur Eddington]]i loengus, mis rääkis tema 1919. aasta ekspeditsioonist Aafrika lääneranniku lähedal [[Guinea laht|Guinea lahes]] asuvale [[Príncipe]] saarele, kus ta jälgis ja pildistas 29. mail tähti päikesevarjutuse lähedal, et panna proovile [[Albert Einstein|Einsteini]] [[üldrelatiivsusteooria]]. See loeng tekitas Cecilia Payne'is suure huvi astronoomia vastu. Ta viis oma õpingud lõpuni, ent ei saanud soo tõttu kraadi (Cambridge'is hakati naistele ülikoolikraade andma alles 1948. aastal).

Cecilia Payne mõistis, et tema ainus karjäärivalik Suurbritannias on hakata õpetajaks, seetõttu otsis ta stipendiume, mis võimaldaksid tal suunduda Ameerika Ühendriikidesse. Pärast kohtumist [[Harvardi Kolledži Observatoorium]]i direktori [[Harlow Shapley]]'ga, kes oli just rajanud astronoomia kraadiõppeprogrammi, lahkus Payne 1923. aastal Inglismaalt. Seda võimaldas stipendium, mis oli mõeldud naiste suuremaks kaasamiseks observatooriumi uurimistöösse. Stipendiumi pälvis esimesena 1922. aastal [[Adelaide Ames]], teisena Cecilia Payne.

Väitekirja retsensent, astronoom [[Henry Norris Russell]], veenis Payne'i loobuma järeldusest, et Päikese koostis onerineb Maa omast erinev, sest see rääkis vastu toona aktsepteeritud teooriale. Ta muutis oma arvamust neli aastat hiljem, olles ise jõudnud teiste vahenditega samale tulemusele. Ehkki selgus, et Payne'il oli olnud õigus, langes avastajakuulsus sageli Russellile, ehkki ta ise tunnistas oma artiklis Payne'i tulemusi.<ref name="newnham" />

Payne-Gaposchkin oli teaduslikult tegev kogu elu, veetes kogu akadeemilise karjääri Harvardis. Alguses ei olnud tal ametlikku positsiooni ning 1927–1938 töötas ta Shapley tehnilise assistendina. Ühel hetkel kaalus ta madala staatuse ja viletsa palga tõttu Harvardist lahkumist, ent Shapley püüdis olukorda parandada, ning 1938. aastal sai Payne-Gaposchkin ametinimetuse "astronoom". Hiljem palus ta selle muuta "Phillipsi astronoomiks". Mitte ükski tema poolt Harvardis õpetatud kursusest ei jõudnud ametlikku loengukataloogi enne 1945. aastat.<ref name="cwp-1" />

G. Kass-Simoni ja Patricia Farnes'iFarnesi arvates märkis Payne'i karjäär teatud mõttes pöördepunkti Harvardi Kolledži Observatooriumis. Juba Harlow Shapley juhtimisel oli observatoorium pakkunud naistele astronoomia vallas rohkem võimalusi kui ükski teine institutsioon, ning varem olid oluliste saavutusteni jõudnud [[Williamina Fleming]], [[Antonia Maury]], [[Annie Jump Cannon]] ja [[Henrietta Leavitt]]. Payne-Gaposchkini doktoriväitekiri aga tähistas naiste sisenemist astronoomia "peavoolu" ning oli paljudele inspiratsiooniks.{{lisa viide}}

Elu lõpus lasi Payne-Gaposchkin oma kulu ja kirjadega trükkida autobiograafia pealkirjaga "The Dyer's Hand".