Melon-maavits: erinevus redaktsioonide vahel

Ameerika Ühendriikides kasvatati seda kultuuri teadaolevalt [[San Diego]]s juba aastal [[1889]] ja [[Santa Barbara]]s [[1897]]. Suurema kommertsiaalse edukusega sordid toodi Uus-Meremaalt ja mujalt 20. sajandi lõpus, mis viis pepiinode jõudmisele [[Jaapan]]i, [[Euroopa]] ja [[Põhja-Ameerika]] kasvavatele turgudele.<ref name=cali/>

 

 

Melon-maavitsa paljundatakse [[pistoks]]tega, sest need juurduvad kergesti ka ilma juurdumist soodustavate [[hormoon]]ide abita. Taimi kasvatatakse nagu nende sugulasi tomateid, kuigi need kasvavad loomulikult ülespoole ja mida saab seetõttu kasvatada ka vabalt kasvava põõsana, kuigi neid vahel ka kärbitakse. Lisaks kasutatakse vahel ka tugesid, et viljad ei vajutaks taime maha. Taim on kiirekasvuline ja annab saaki 4...6 kuud pärast istutamist. Melon-maavits on püsik, kuid seda kasvatatakse enamasti üheaastase kultuurina. Tõusmed ei ktalu umbrohtumist, kuid hiljem suudavad edukalt võistelda aeglasema kasvuga umbrohuliikidega. Nagu nende sugulased tomatid, pommud, [[tomatillo]]d ja [[tamarillo]]d, ahvatlevad ka melon-maavitsad [[põrnikas|põrnikaid]], [[lehetäi]]sid, [[koilased|koilaseid]] ja [[lest]]i. Melon-maavits ei ole mulla suhtes nõudlik, kuid vajab korralikuks saagiks ühtlast niiskust. Täiskasvanud põõsad on põua suhtes vastupidavamad, kuid see mõjutab enamasti ikkagiu saagi suurust. Taimed on [[partenokarpsus|partenokarpsed]] ehk siis taim ei vaja viljumiseks teist taime tolmendama, kuid teise taime tolm sooodustab viljade hulka.<ref name=inca>Popenoe (1989): pp.296-305</ref>