Radikaliseerumine: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Marival (arutelu | kaastöö)
PResümee puudub
Marival (arutelu | kaastöö)
PResümee puudub
40. rida:
 
===Üksikisiku tasandi tegurid===
[[Pilt:AQMI Flag transparent.svg|pisi|Islamistliku äärmusrühmituse Islamiriik lipp]]
====Emotsionaalne seisund====
Radikaliseerumise üheks teguriks on emotsionaalne seisund, nagu viha, pettumuse või kohanematuse tunne, mille on põhjustanud trauma, rahulolematus isikliku või üldise poliitilise olukorraga, või konfliktipiirkondades kannatajatega samastumine.<ref>Heidi Maiberg. Islamistide deradikaliseerumist ja eemaldumist soodustavad meetodid ja teemad kuue Euroopa riigi näitel. (Tartu Ülikool, Magistritöö 2018).</ref>
67. rida ⟶ 66. rida:
 
===Rühmatasandi tegurid===
[[Pilt:AQMI Flag transparent.svg|pisi|IslamistlikuIslamistlik äärmusrühmituseäärmusrühmitus [[Islamiriik]] lippkasvas välja [[Al-Qā‘idah|al-Qaedast]]]]
====Vastandumine ja lahku löömine====
Arutlus, suhtlemine ja kogemused radikaalses rühmituses võivad tõsta indiviidi pühendumust rühma eesmärgile või mõnel juhul viia lahknemiseni eesmärgist või rühma tegutsemisviisidest – näiteks olukordades, kus ühest äärmusrühmitusest kasvab välja teine. Vastandumise põhjuseks võib olla rühma tõelistest toimemehhanismidest aru saamine, rühmas pettumine või nende tegevustega konflikti sattumine, eriti juhul, kui valik juhtub olema terrorismi ja rahumeelse aktivismi vahel. Kui isiku seisukohad ei luba tal rühma tegevusega kaasa minna või, vastupidi, muutuvad radikaalsemateks kui teiste omad, võib ta rühmast lahti öelda.
79. rida:
 
====Vihkamine ja dehumaniseerimine====
[[Pilt:CheHigh.jpg|pisi|Mõttekaaslased peavad [[Argentiina]] marksistlikut revolutsionääri [[Che Guevara|Che Guevarat]] märtriks]]
Pikaajalistes konfliktides toimub tihti vastaste [[dehumaniseerimine]], mille tõttu vägivald vaenlase vastu ei põhjusta enam loomulikku vastumeelsustunnet vägivalla suhtes.<ref>Royzman, E.E., McCauley, C., Rozin, P. ''From Plato to Putnam: Four ways of thinking about hate.'' R.J. Sternberg (ed.) The Psychology of Hate lk. 3–35. 2005.</ref> See juhtub enamasti siis, kui inimene on enda ning oma vastased taandanud lihtsustatud "hea" ja "kurja" kujule. Nii kasutavad [[Islamiterrorism|islamiäärmuslased]] [[Apostaasia|apostaasiat]] ehk usust taganemist õigustusena mitte-moslemite ning mõõdukate moslemite (kes äärmuslaste seisukohti ei jaga) tapmiseks. Sarnane dünaamika kehtib ka näiteks [[Antisemitism|antisemitismi]] puhul – üks rühm omistab endale ideoloogilistel alustel ülimusliku identiteedi, mida kinnistatakse teise rühma tagakiusamisega, nähes neid "halbadena" või süüdlastena mis tahes negatiivses ilmingus.<ref>Arendt, H. ''The Origins of Totalitarianism''. Schocken Books. 1951.</ref>