Radikaliseerumine: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
PResümee puudub |
|||
72. rida:
====Risk ja sotsiaalne staatus====
Äärmuslikkusele kalduvas rühmas
[[James Pugel]] viis läbi uuringu äärmusrühmituste endiste võitlejatega, millest selgus, et põhiliseks teguriks nende radikaliseerumisel oli võimalus suurendada oma majanduslikku ja sotsiaalset heaolu, kuna nende kogukonnas oli levinud arvamus, et äärmuslased elavad paremini. Äärmusrühmitused pakkusid oma liikmetele tasustatud tööd, mis võimaldas katta elamiskulusid. Lisaks oli kindlustatud liikmete ning nende perede kaitse kohaliku vägivalla eest (näiteks röövimised). See tähendab, et äärmuslastel oli liitumiseks motivatsioon tajutavalt kõrgema elatustaseme ning seisuse näol.<ref>Pugel, James. ''What the Fighters Say: A Survey of Ex-combatants in Liberia: February - March 2006''. ÜRO Arenguprogramm, 2007.</ref> Teised uurijad on leidnud, et radikaliseerumisest "võib saada ainus viis ellujäämiseks, pakkudes kaitset piinamise, kuritarvitamise ja poliitiliselt motiveeritud tapmise eest".<ref>Ozerdem, A., Podder, S. ''Youth Radicalization and Violent Extremism''. Journal of Strategic Security, 2011.</ref> Äärmusrühmitusega liitumast keeldunud isikud kogevad mõnel juhul ka kogukonna halvakspanu.<ref>Barrett, R. ''Interviews with Killers: Six Types of Combatants and Their Motivations for Joining Deadly Groups''. Studies in Conflict and Terrorism, 2011</ref>
|