Ava peamenüü

Muudatused

P
resümee puudub
Tol perioodil pidasid mitmed šoti päritolu inimesed mõjukaid ametiposte Eesti- ja Liivimaal:
*1634 [[James Scott]] (suri 1635), [[Narva linnus]]epealik<ref name="SAÄ"/>
*1657 [[William Philp]] (1593–1668), [[Narva]] komandant<ref name="SAÄ2"/><ref name="SSNE17"/>
*1658–1661 Krahv [[Robert Douglas]] (1611–1662), Rootsi vägede ülemjuhataja Liivimaal
*1665–1676 [[Johann Jacob Pfeiff]] (1613–1676), [[Tallinna piiskop]]<ref name="SAÄ4"/>
Šoti päritolu inimesi osales [[Põhjasõda|Põhjasõjas]] nii Rootsi kui Vene poolel.
 
[[Narva lahing (1700)|Narva lahingus]] (1700) langesid teiste Vene ohvitseride hulgas vangi koguni neli [[Gordon]]it: polkovnikud [[Alexander Gordon]] (Александр Александрович Гордон; 1669–1752)<ref name="Gordon"/><ref name="SSNE12"/> ja [[James George Gordon]], alampolkovnik [[Henry Gordon]] <ref name="SSNE14"/> ja major [[James Gordon]]<ref name="Stobaeus"/><ref name="Simpson"/>. Vangi langes ka piiramistöid juhtinud vabahärra [[Ludwig Nicolaus von Allart]] (1659–1727), kes põlvnes saksastunud šoti hugenottide perest<ref name="Glozier"/><ref name="Allard"/>.
 
Vangilangemisest õnnestus pääseda [[Novgorodi jalaväepolk]]u juhtinud polkovnik [[Robert Bruce]]'il (Роман Вилимович Брюс; 1668–1720). Pääsemine õnnestus ka tema vennal, suurtükiväge juhtinud polkovnik [[Jacob Daniel Bruce]]'il (Яков Вилимович Брюс; 1670–1735).<ref name="Rudakov"/>
Michael Andres Barclay de Tolly tegi edukat sõjaväekarjääri [[Napoleoni sõjad|Napoleoni sõdade]] ajal. 1809–1810 oli ta [[Soome kindralkuberner]] ning 1810–1812 [[Venemaa keisririigi sõjaminister]]<ref name="Stackelberg2"/>. [[1812. aasta isamaasõda|Napoleoni sissetungi ajal Venemaale]] oli Barclay sisuliselt Vene armee ülemjuhataja, rakendades aktiivset taandumistaktikat. Avalikkuse ebasoosingu tõttu asendati ta peagi vürst [[Mihhail Kutuzov]]iga. [[Borodino lahing]]u ajal oli Vene väe juhtimine Barclay ja vürst [[Peter Bagration]]i käes, Kutuzov viibis lahingupaigast poole tunni kaugusel ja ei panustanud aktiivselt lahingutegevuse juhtimisse.
 
Borodino lahingu järel läks Barclay erru ja asus elama [[Jõgeveste mõis]]a [[Helme kihelkond|Helme kihelkonnas]]. Peagi naasesnaasis ta tegevteenistusse, ning osales Vene vägede pealetungil läände. [[Bautzeni lahingu]] järel (21. mai 1813) määrati ta Vene vägede ülemjuhatajaks ning tema juhtimise all osalesid Vene väed [[Dresdeni lahing|Dresdeni]] (26.–27. august), [[Kulmi lahing|Kulmi]] (29.–30. august) ja [[Leipzigi lahing]]us (16.–19. oktoober)<ref name="Nafziger"/>. 1814. aasta kevadel juhtis ta [[Pariisi vallutamine|Pariisi vallutamist]]<ref name="Nafziger"/>.
 
Barclay läks uuesti erru 1815. aastal, asudes taas elama Jõgevestele. Ta suri 1818 Ida-Preisimaal ja on maetud [[Barclay de Tolly mausoleum]]i Jõgevestel<ref name="Stackelberg2"/>
Feldmarssalil oli poeg [[Ernst Magnus August Barclay de Tolly]] (1798–1871), kelle surma järel kandus Barclayde nimi ja vürstitiitel edasi tema täditütre pojale jalaväekindral [[Alexander Magnus Friedrich von Weymarn]]ile (1824–1905), kes hakkas kasutama tiitlit vürst Barclay de Tolly-Weymarn.<ref name="Essen4"/>
 
Kuigi feldmarssali eluajaks olid Liivimaa Barclayd saksastunud, olid tema kaasaegsed teadlikud Michael Andreas Barclay de Tolly šoti päritolust. Kuulus šoti kirjanik sirSir [[Walter Scott]] (1771–1832) kirjutas oma teoses "[[Life of Napoleon Buonaparte]]" (1827), et Barclay de Tolly oli "sünnilt sakslane, päritolult šotlane" (''a German by birth, a Scotchman by extraction'').<ref name="Buonaparte"/>
 
Teine Napoleoni-sõdades silma paistnud šoti päritolu Vene väejuht oli 1767. aastal [[Haapsalu]]s sündinud '''[[Friedrich von Löwis of Menar]]'''.<ref name="Transehe1"/>
[[Vabadussõda|Vabadussõja]] ajal [[Läänemeri|Läänemerele]] Baltimaid kaitsma saadetud sõjalaevastiku komandör oli [[Edwyn Alexander-Sinclair|Edwyn Alexander-Sinclair]], [[Freswick]]i ja [[Dunbeath]]i ''[[laird]]'' (1865–1945). <ref name="Freswick"/><ref name="Kaitsevägi"/> Alexander-Sinclairile püstitati 2015. aastal [[Šoti Klubi]] hoovis mälestusbüst. <ref name="Alexander-Sinclair"/>
 
Eesti sõjaväelane ja diplomaat [[William Tomingas]] (1895–1978) kirjeldab oma mälestustes 1919. aastal Tallinnas aset leidnud vahejuhtumit, millest poliitik [[Jaan Tõnisson]] (1868–1941) kartis välja kasvavat rahvusvahelist skandaali. Šoti major [[James O’Connor]] teenis Briti esindaja Tallinnas kolonel [[Stephen Tallents]]i (1884–1958) staabis ja oli juulis 1919 peetud Eesti valitsuse vastuvõtul [[Estonia teater|Estonia teatri]] restoranis roninud lauale ja teinud ettepaneku juua Eesti vabariigi terviseks. Peomeeleolus [[Helmi Einer]] (1888–1968), Estonia teatri primadonna, kergitas laual seisnud šotlase [[kilt]]i, et näha, mis seal all on. O’Connor tõmbas ka Eineri lauale ja üritas temaga sama teha. Näitlejanna avaldas seepeale vastupanu, mispeale ohvitser ta sülle kahmas, temaga koos toolile vajus ja siis kirglikult suudlema hakkas. Murelik Jaan Tõnisson, koos oma sekretäri William Tomingasega, külastas vahejuhtumi järel isiklikult O’Connorit tema [[Lai tänav (Tallinn)|Laia tänava]] kodus ja kinnitas talle eestlaste lugupidamist ja sõprust brittide vastu. Tõnissoni lahkumise järel palus O’Connor Tomingaselt, et minister selle juhtumi unustaks, kuna kartis, et Tallents laseb ta asjast kuuldes lahti.<ref name="Tomingas"/>
 
1933. aastal oli Eestis välismaalastele välja antud 4180 tööluba, neist 3% [[Suurbritannia]] kodanikele<ref name="Sõnumed"/>. Kui palju neist olid šotlased, ei ole teada, kuid näiteks [[Virumaa]]l tegutsenud [[New Consolitated Gold Fields Ltd]] õlivabrikute direktorit [[William Dunn]]i (sündinud 1884) on nimetatud nii šotlaseks kui inglaseks<ref name="Dunn"/><ref name="Dunn2"/>.
 
===Šotlased taasiseseisvunud Eestis===
Taasiseseivunud Eestis on teiste hulgas elanud ja tegutsenud mitmed tähelepanuväärsed šotlased:
*[[Brian Gray]], Eesti [[curling]]ukoondise treener<ref name="Curling"/>
*[[Hannah Harkes]], kunstnik, [[Eesti Kunstiakadeemia]] õppejõud<ref name="Harkes"/><ref name="Harkes2"/>
|[[Sagadi mõis]]|| 1619–1684 || Vabahärra [[Jakob Duwall]] (James MacDougall; 1589–1634) ja tema järeltulijad<ref name="Sagadi"/>
|-
|[[Saka mõis]]|| 1621–1748; 1810–1919 || [[Göran Leslie]] (suri 1651) ja tema järeltulijad<ref name="SSNE4"/>. Hiljem [[Peter Fromhold von Löwis of Menar]] (1769–1829) ja tema järeltulijad.<ref name="Saka"/><ref name="Transehe1"/>
|-
|[[Saverna mõis]]|| 1818–1830 || kindralleitnant [[Friderich von Löwis of Menar]] ja tema järeltulijad<ref name="Stryk2"/>
*vabahärra [[Otto Magnus Jakob Peter Karl Adam von Stackelberg|Otto Magnus von Stackelberg]], "[http://daten.digitale-sammlungen.de/bsb00000601/images/index.html?&seite=1&pdfseitex= Genealogisches Handbuch der baltischen Ritterschaften. Teil 2: Estland, Bd. 3]“. [[Görlitz]]: [[Starke]], 1929
*[[Andreas Stobaeus]], "[https://books.google.ee/books?id=x2pfAAAAMAAJ&q Two Panegyrics in Verse]". Uppsala Ülikooli klassikalise filosoofia osakond, 1994
*[[Leonhard von Stryk]], [https://personen.digitale-sammlungen.de/baltlex/Blatt_bsb00001239,00028.html?prozent= "Beiträge zur Geschichte der Rittergüter Livlands. Erster Teil. Der estnische District"]. Tartu: C. Mathieseni trükikoda, 1877
*[[William Tomingas]], "Mälestused". [[Eesti Päevalehe AS]], 2010
*[[Astaf von Transehe-Roseneck]] "[http://daten.digitale-sammlungen.de/bsb00000558/images/index.html?&seite=111&pdfseitex= Genealogisches Handbuch der baltischen Ritterschaften. Teil 1: Livland, Bd. 1]“. [[Görlitz]]: [[Starke]], 1929