Eesti esimene keeleseadus võetianti vastu[[Dekreet|dekreedina]] 193429. aastanovembril novembris1934 ning see jõustus 1. jaanuaril 1935<ref>https://dea. aastaldigar.ee/article/AKriigiteataja/1934/11/02/5</ref>. Keeleseadus sätestas, et riigi ja kohaliku omavalitsuse asutuste asjaajamiskeel on eesti keel, ametlik välissuhtlus võis toimuda võõrkeeles. 1934. aastal ei tajutud veel võõrkeeltes ohtu eesti keelele ning keeleseadus keskendus pigem vähemusrahvuste keele kasutamise reguleerimisele kui sätetele eesti keele oskuse nõuete, kasutamise ja järelevalve kohta.<ref name="ER">[https://www.just.ee/sites/www.just.ee/files/tonu_tender._monda_1934._ja_1995._aasta_keeleseadusest._uhist_ja_erinevat.pdf Mõnda 1934. Ja 1995. aasta keeleseadusest: ühist ja erinevat] [[Tõnu Tender]], [[Õiguskeel]] 4/2008</ref> Seaduse kohaselt võisid [[Saksamaa|saksa]], [[Venemaa|vene]] ja [[rootsi]] rahvusest inimesed Eesti riigiasutuste poole pöörduda kirjalikult oma emakeeles, kuid ametiasutuse vastus pidi olema eesti keeles. Piirkondades, kus [[vähemuskeel]]e kõnelejad olid enamuses, võis asjaajamises kasutada selle vähemusrahvuse keelt, kuid kõik [[ametnik]]ud pidid oskama ka eesti keelt.<ref name="KLSE">[https://www.just.ee/sites/www.just.ee/files/keeleseadustest_eestis._ilmar_tomusk.pdf Keeleseadustest Eestis] [[Ilmar Tomusk]], Õiguskeel 3/2015</ref>
[[Nõukogude Liit|Nõukogude Liidu]] [[Nõukogude okupatsioon Eestis (1940–1941)|okupatsioon Eestis]] 1940. aastal taandas eesti keele riigikeele positsioonilt. Eesti keele kasutamist piirati mitmes valdkonnas ning peamiseks asjaajamiskeeleks sai [[vene keel]].<ref name="KP" />
