Jõulud: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
P link par (+ masintoim) using AWB
linke par
23. rida:
[[Nõukogude võim]] käsitles jõulusid religioosse pühana ning nende tähistamist püüti välja juurida, kandes vastava ilmaliku kombestiku üle vana-aasta õhtule ja uusaastale ([[näärid]]). Jõuluvana asemele tuli [[näärivana]], lauludes ja salmides asendati sõna "jõulu-" sõnaga "nääri-" jne. Jõulud olid tavalised töö- ja koolipäevad, jõulupühade kodusele tähistamisele vaadati võimude poolt viltu ning eriti noori püüti takistada kirikus käimast.
 
Pärast Eesti iseseisvuse taastamist on esimene ja teine jõulupüha (25. ja 26. detsember) riigipühad ja puhkepäevad, alates 2005. aastast ka jõululaupäev. Jõulukombestikku mõjutab järjest rohkem rahvusvaheline traditsioon. Rahvusringhääling kannab üle nii jõululaupäeva kui esimese jõulupüha jumalateenistusi. Paljudes asulates püstitatakse juba [[advent|advendiaja]] alguses keskväljakule elektrituledega ehitud jõulukuusk, mis jääb enamasti püsti [[kolmekuningapäev]]ani (langeb kokku [[Vene Õigeusu Kirik]]u jõululaupäevaga). Skandinaaviast on üle võetud komme asetada akendele [[Advendiküünal|advendiküünlad]]. Paljudes lastega peredes pannakse jõulude eel õhtuti aknalauale suss, kuhu toob maiustusi [[päkapikk]] – jõuluvana abiline, kes kontrollib ja talle ette kannab, kas lapsed on hästi käitunud. Kaubandusettevõtted rõhutavad jõulude eel külluse, heaolu ja kinkide tegemise tähtsust, püüdes suurendada oma läbimüüki; jõuludekoratsioonid ilmuvad kauplustesse sageli juba novembrikuus. Jõuluaja traditsioonilisteks toitudeks on jäänud [[verivorst]]id ning [[seapraad]] [[ahjukartul]]i ja [[hapukapsas]]tega. Nii nagu naaberriikides, nõnda ka Eestis sagenevad jõulude ja uusaasta aegu meditsiinistatistikas liigsöömisest ja -joomisest tekkinud vaevused.
 
Eestis, nagu ka teistes lääneriikides, antakse igal aastal välja jõulu[[postmark]]e.
51. rida:
{{vaata|Uuem jõulutraditsioon}}
[[Pilt:Shoppers at Toronto Eaton Centre.jpg|pisi|Jõuluehteis kaubanduskeskus Torontos, 2008]]
20. sajandi vältel kasvasid jõulud Lääne ühiskonnas kõige suurema kaubandusliku käibega pühaks. Üks selle põhjustest on tava teha jõulude puhul üksteisele kingitusi. Ärihuvide toel propageeriti jõule üha laiemalt, ühtlasi levis moodne jõulumütoloogia ja -sümboolika. Tänapäevast jõulutraditsiooni kannavad arvukad [[jõulufilmJõulufilm|filmidjõulufilmid]], teatrilavastused, [[jõululauludJõululaul|muusikapaladjõululaulud]] ja raamatud, samuti kuulub sellesse tava ehtida rikkalikult nii inimeste eluasemeid kui ka terveid linnu. Peetakse tavapäraseks, et nii eraisikud kui ka omavalitsused kulutavad jõulude tähistamisele arvestatavaid summasid. Kommertsialiseerumise tõttu nihkub ka jõulukampaaniate algus kaubanduses üha varasemaks.
 
Moodsa jõulutraditsiooni keskne tegelane on [[jõuluvana]] (inglise keeles [[Püha Nikolaus|Santa Claus]]), kes jagab lastele [[kingitus]]i. Sageli peetakse kinkide valmistajateks [[päkapikk]]e, kes kannavad punaseid või (eelkõige [[anglosaksi maad]]es maades) rohelisi rõivaid. Ameerikalikus traditsioonis veab jõuluvana kinke üle maailma laiali lendava [[saan]]iga, mille ees on põhjapõdrad. (Jõulumütoloogias on neil ka nimed, eriti tuntud on helendava ninaga [[põhjapõder Rudolf]].) Jõuluvanale jäetakse tavapäraselt [[kaminasimss|kaminasimsile]] või muusse silmapaistvasse kohta [[piim]]a ja [[küpsis]]eid. Üks tuntumaid jõuluvana kujutisi reklaaminduses esineb [[Coca-Cola]] reklaamides, mis üldjuhul järgivad ka jõuluvana tavapärast kuvandit.
 
Tuppa tuuakse kuusk, mida ehitakse ning mille alla pannakse kingid. Et [[jõulukink]]ide tava peetakse eriti tähtsaks lastele, kingitakse tihti mänge või mänguasju. Ehkki aeg-ajalt kõneldakse isetehtud ja individuaalsete, just konkreetsele kingisaajale mõeldud kinkide tähtsusest, tavaliselt kingid siiski ostetakse. Seetõttu on omatehtud kinkide osakaal tegelikult kaduvväike.