Vikipeedia:Üldine arutelu: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
519. rida:
:Aga miks ei võiks igasugust blokeerimist lihtsalt ära lõpetada? Näiteks [https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Vikipeedia:Administraatorikandidaadid&curid=8343&diff=5148024&oldid=5148012 selle kirjatöö] autorilt on ka juba blokk maha võetud. Miks peaks siis veel kedagi muud blokeerima? Igal sellise bloki all kannatanul on põhjust teatada, et blokeerija "sisuliselt ahistab mind". Aga millega põhjendada, et üks tohib ja teine ei? Siis võikski ju kõik blokid maha võtta, kutsutada tagasi Mariinad ja Kinksid ja Leonid kes teil seal olid, oleks täieline vabadus ja õnn ja viljakas koostöö. Andresel meel rõõmus ja Piksel ja Wikedkentauril ja Bumbulumbul ja kõigil. Piiss, män! --[[Eri:Kaastöö/82.131.43.212|82.131.43.212]] 28. jaanuar 2019, kell 16:43 (EET)
::Blokeerimine on kindlasti vajalik, kui kaastöö on selge vandaalitsemine või sodimine. Blokeerimine ei saa olla lahendus, kui ollakse lihtsalt erinevatel arvamustel. Sellisel juhul tuleks artikliga seni edasi töötada, kuni ühine lahendus rahuldab kõiki osapooli. Möönan, et antud juhtum oli piiripealne, kuid alati on viljakam püüda teha koostööd. --[[Kasutaja:Andrus Kallastu|Andrus Kallastu]] ([[Kasutaja arutelu:Andrus Kallastu|arutelu]]) 28. jaanuar 2019, kell 17:39 (EET)
:Tundub, et olen vahepeal natuke liiga keeruliselt rääkinud. Hästi, proovin nüüd selgitada leebelt, mõistujutu vormis, kuna meile, filosoofidele, peabki rääkima mitu korda ja lihtsate sõnadega. Ja sina, Andres, kuula ja proovi mõistatada, kuskohas ses loos sinust ja su tegemistest jutustatakse. - Niisiis, kujuta ette, et me kõik, no nii umbes 30 adminni, elame ühes suures ühikatoas, igalühel oma uksevõti. Tuba on suur, rahvast käib palju, aga üldiselt ajab igaüks vaikselt oma asju. Kes taob tamkat, kes kääksutab suupilli, kes õpib homseks ladina keele eksamiks, kes kirjutab artiklit, kes joob teed suure tilga rummiga ja kes voolib taskunoaga kipakasse pannialusesse kauneid tähti "MADLI". Sõnaga, tavaline esmabaõhta. Kujutad ette? Tore. Siis avaneb uks ja sisse tuleb, no ütleme, Pets. Pets on tuntud kui iga peo hing. Hing selles mõttes, et ta tõmbab nina kohe kiirelt täis ja alustab oma tavapärase tegevusega. No et ta napsi võtab, on pisiasi, ikka juhtub. Et tal absoluutselt iga teema, olgu põrsas Peppa või transsubstantsiatsioon või lepariit, jõuab välja punkti, kus kõik ümberkaudsed on "urr... hurrr... kurrradi pollolliidadminnnid, ma üdlen, raisk, hõkk!", on lihtsalt refrään. Et ta seejärel iga kord kakelda tahab, poleks kah eriline õnnetus, sest enamasti kukub ta ise pikali ja jätkab rusikatega vehkimist lamavas asendis. Aga paraku ei piirdu ta eelnevaga, vaid iga kord enne koju minekut, mis juhtub nii umbes viie paiku hommikul, laseb Pets keset toapõrandat suure, rammusa, läikiva ja aromaatse julga. Siis taarub ta koju, et järgmisel õhtul naasta, valmis uuteks mehetegudeks. Nii mööduvad esmaspäev, teisipäev, kolmapäev jne kuni pühapäevani välja. Pühabaõhtase tippsaavutuse järel saab aknaalusel suupillikääksutajal isu täis, ta võtab Petsil natist, viskab tolle ukse taha ja keerab ukse lukku. Aidanud nüüd küll. Mõni hingab kergendatult, mõnel on kama ja mõni lihtsalt magab. Siis aga saabub esmaspäev, tuleb õhtu ja Pets kolistab jälle ukse taga. Natuke aega kolistab, kuni ukse juures koikul istuv lahke mees, nimeks, ütleme, Andres, astub ukse manu ja keerab selle lukust lahti: "Armas Pets, tule omaeti tuppa! Ma küll ei saa aru, miks nad sinu kohta nii koledaid sõnu ütlevad, sest oli eelmisel nädalal mis oli, see on nüüd unustatud, aga TÄNA ei ole sa ju midagi paha teinud. Häbi võiks olla!" Pets langeb Andresele tänulikult kaela ning katab ta ilaste suudlustega. Ning tõesti, naabertoa tüdrukudki arutavad järgmisel päeval, et küll see Andres on üks tore ja lahke mees, ei tea, kuidas ta suudab nii õela kambaga ühes toas elada, need oleksid ju vaese Petsi päris ära külmuda lasknud. Andres küll kedagi külmuda ei lase, tema on õnnis ja õilis. Ja ka Pets ei jäta kellelegi kuulutamata, kui rõõmus on tema meel, sest tal käib kõht korralikult läbi. Õel suupillikääksutaja, ütleme, et ta nimeks võiks olla näiteks Raul, paneb oma seitse asja kokku, läheb pikemaks ajaks maale ja mõtleb, kas äkki üldse ülikool pooleli jätta, sest piisavalt paljude inimeste silmis pole ju mingit vahet, kas keegi mängib suupilli või roojab põrandale. Ülejäänud ühikatuba elab aga edasi kui üks suur sõbralik pere. - Kas polnud ilus lugu? Paha sai karistuse, hea ja õilis oli aga hea ja õilis. Tore oleks, kui päriselus ka nõnda saaks. --[[Kasutaja:Oop|Oop]] ([[Kasutaja arutelu:Oop|arutelu]]) 28. jaanuar 2019, kell 18:41 (EET)
== Aasta X ==
| |||