Biokütus: erinevus redaktsioonide vahel

Esmaste biokütustena on kasutusel näiteks [[küttepuu]], [[hagu]], [[puusüsi]], [[õled]], [[hein]], [[sõnnik]]. Teatava tinglikkusega on biokütuseks loetud ka turvast<ref name="SEI"/>.

 

 

Biokütust võib saada nii pärismaiste koosluste majandamisel ([[metsaraie]], [[võsaraie]] (sh raiejäätmed), [[heinategu]], [[roolõikamine]] jne) kui kultiveerimisel ([[energiavõsa]], [[energiahein]]a, [[õlitaim]]ede jms [[põllumajandus]]likul kasvatamisel).

===Euroopa Liidus===

Transpordis mootorikütustena kasutatavad biokütused on defineeritud Euroopa Liidu direktiivi 2003/30/EÜ artikli 2 lõike 2 kohaselt järgmiselt: biokütusteks loetakse järgmisi biomassist toodetud vedelaid või gaasilisi transpordis kasutatavaid kütuseliike:

*[[biodiislikütus]] –taimsetest või loomsetest õlidest toodetud diislikütuse kvaliteediga metüülester;

*[[biogaas]] – biomassist anaeroobse kääritamisega toodetud metaangaas (CH₄ 50–70%, ülejäänud CO₂ ja mõne protsendi ulatuses muid gaase, O₂, H₂S);