Ava peamenüü

Muudatused

resümee puudub
Kiievi-Vene riigi võimukese oli suurvürst, kes täitis nii seadusandja, sõjaväejuhi, haldusjuhi kui ka kohtumõistja ülesandeid. Vallutatud maa-aladele ehk alluvatesse vürstiriikidesse määras ta juhtideks oma perekonnaliikmeid, näiteks poegi.
 
Suurvürst realiseeris võimu talle alluva sõjaväestatud kaaskonna [[družiina]] kaudu. Družiina liikmeid nimetati družinnikuteks. Družiina oli suurvürsti täielikul ülalpidamisel ning täitis tema sõjaväe, maksukogumise ja õigusemõistmisel vajalikke ülesandeid. Družiina jagunes kaheks klassiks: olid vanemad ehk auväärsemad družiinaliikmed (sõjaliste teenetega ja materiaalselt paremini kindlustatud) ning nooremad. Vanemad družinnikud osalesid suurvürsti juures nõupidamistel ja nende seast valis vürst talle riigijuhtimiseks vajalike ülesannete täitmiseks meelepäraseid družinnikuid – [[possadnikpossaadnik (asehaldur)|possaadnik]]uid.
 
Peale družinnikute olid vürsti teenistuses [[tiuun]]id (''тиуны''), kes valiti vürsti kaaskonnateenrite seast ning kelle ülesandeks oli hoolitseda suurvürsti majapidamiste eest [[küla]]des ja eluruumides ([[kindlus]]tes). Vastavalt teenistuskohale oli nende nimetuseks külatiuun (''тиун сельски'') või õukonnatiuun (''тиун дворски''). Maksukogujate hulka kuulusid näiteks [[kaubandus]]elt maksu kogujad [[mõtnik]]ud (''мытинки''), [[virnik]]ud (''вирники''), kes kogusid kohtumakse, mis määrati karistuseks [[tapmine|tapmise]] eest, [[prodaš]]id (''продажи''), kes kogusid kohtumakse teiste [[kuritegu]]de eest, ja [[pjatnaška]]d (''пятенщики''), kes kogusid maksu 1/5 hobusemüügilt.
Sel ajal kehtis kõikjal Kiievi-Venemaal [[tavaõigus]]. Üldiselt reguleeris see suhteid võrdsete inimeste vahel.
 
Pisut teistsuguse iseloomuga olid suhted vürsti ja rahva vahel. Need suhted olid [[leping]]ulised, kusjuures rahvast esindas [[veetše]]. Ettepanek lepingu sõlmimiseks või muutmiseks võis tulla ükskõik kas vürsti või rahva poolt. Eriti hea näide selle kohta on Novgorodi Vabariik, kus veetše oli väga mõjukas. Veetše oli seadnud hulganisti tingimusi, mis tugevalt piirasid vürsti võimu: vürst ei tohtinud [[kohus|kohut]] mõista (selleks otstarbeks määras veetše [[possaadnik]]u), ei tohtinud possaadniku nõusolekuta loobuda valdustest ega välja anda juriidilise mõjuga dokumente. Possaadniku nõusolekuta ei tohtinud vürst, vürstinna, ükski [[bojaar]] ega teised õukondlased omandada [[kinnisvara]] Novgorodimaa piires. Vürst pidas läbirääkimisi ka oma družiinaga. Need lepingud sõlmiti suuliselt ning nendega lepiti kokku näiteks teenistusajad ja teenistuse kohta kaebuste esitamise kord.
 
Pärimise kord oli 9. ja 10. sajandil ebaselge ning tänapäeval täpselt teadmata. Pärijad olid tollal sageli alaealised, näiteks Igor Rjurikovitš ja Svjatoslav Igorevitš. 11. sajandil anti võimu sageli üle niisuguse korra järgi, et peamine pärija oli vürsti vend ja alles venna puudumise korral poeg. 11. ja 12. sajandi vahetusel põrkusid need kaks põhimõtet omavahel ja see põhjustas [[kodusõda|kodusõdu]].