Kõrgalpinism: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub |
Resümee puudub |
||
13. rida:
Kõrgusvahemikku 6000–7000 m nimetatakse [[adaptatsioonitsoon]]iks, kus inimorganism kohaneb vaid ajutiselt: kahe-kolme nädalaga kurnatakse kohanemismehhanismid välja. Kõrgusvahemikku 7000–8000 m nimetatakse [[osalise adaptatsiooni tsoon]]iks, kus inimesel on võimalik viibida kuni nädal, kusjuures hapnikku ei jätku isegi elutähtsate organite küllaldaseks varustamiseks. 8000 m kõrgusel algab [[surmatsoon]], kus ilma täiendava hapnikuta on võimalik viibida vaid 2–3 päeva.<ref name="fun"/>
Hapnikuvaeguse kompenseerimiseks hingab alpinist sisse sageli lisahapnikku, mida ta saab hapnikumaski kaudu kaasaskantavast hapnikuballoonist.<ref name="firn"/> Vähesed suudavad tõusta lisahapnikku kasutamata isegi [[Džomolungma]] (8848 m)
==Kõrgalpinismi sünd==
48. rida:
*'''2003''' – [[Džomolungma]] (8848 m): [[Alar Sikk]], Eesti, [[Saulius Vilius]], Leedu (ekspeditsiooni juht Tõivo Sarmet)<ref name="alpipdf"/>
===Eesti alpinistid, kes on tõusnud üle 7500 m
Eesti alpinistidele avanes võimalus ronida [[Ida-Pamiir]]i [[Hiina]] ala, [[Himaalaja]] ja [[Karakoram]]i mägedes alles pärast [[NSV Liit|NSV Liidu]] kokkuvarisemist. Seepärast moodustavadki Eesti alpinistide edetabeli ülemise poole tipputõusud, mis on tehtud pärast 1991. aastat:
*[[Alar Sikk]] – [[Džomolungma]] (8848 m), 22. mai 2003
| |||