Kadunud poja tagasitulek (Rembrandti maal): erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Addbot (arutelu | kaastöö)
P Robot: muudetud 7 intervikilinki, mis on nüüd andmekogus Wikidata
PResümee puudub
15. rida:
| muuseum=[[Ermitaaž]]
}}
'''"Kadunud poja tagasitulek"''' oli [[Rembrandt]]i viimane pühakirjale toetuv maal ja ühtlasi on seda peetud ka neist kõige suurejoonelisemaks. Seda mitte ainult kompositsiooni suuruse, vaid ka emotsionaalse intensiivsuse poolest. Inspireerituna [[Luuka evangeelium]]i 15. peatükis olevast [[Kadunud poja tagasitulek|tähendamissõnast]] arendab Rembrandt siin andestuse[[andestus]]e ja halastuse[[halastus]]e teemat. Rembrandt oli seda käsitlenud juba 1630. aastal gravüüril, mis kujutab isa jooksmas vastu pojale, kes oli oma varanduse maha parssinud ning seakarjuseks sattunud. See töö on piiblitekstile truu – teenija on toomas kojujõudnud pojale parimat kuube ja kingi, tegelased on liikumises ja vestluses.
 
Sellel oma elu lõpul loodud traagilise varjundiga pildil keskendub kunstnik andestusele ja kaastundele, mis lähtuvad isa armastusest oma poja vastu. See ülendab stseeni universaalse sümboli tasandile. Paljakspügatud peaga põlvitav poeg näeb tõepoolest seakarjuse moodi välja. Kasimata ja närudes, jalad haavades, surub ta oma näo isa rüppe. Isa sarlakspunase[[sarlakpunane|sarlakpunase]] kuue pehmus otsekui mässiks poja jumalikku andeksandmisse. Poeg on vajutanud alandlikult oma näo vana isa vastu, otsides kaastunnet ja kaitset. Mõlema silmad on suletud, sest sõnad ja pilgud on liigsed.
 
Mõned tegelased seisavad põhirühma kõrval, teiste hulgas vanem vend, kelle südames pole ruumi andeksandmisele. Ta ei mõista isa siirast tundepuhangut, kes ülimalt rõõmustab oma poja üle, kes „oli"oli surnud ja on jälle saanud elavaks, oli kadunud ja taas leitud“leitud".
 
[[Kategooria:Maalid]]