Kadunud poja tagasitulek (Rembrandti maal): erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
PResümee puudub |
|||
15. rida:
| muuseum=[[Ermitaaž]]
}}
'''"Kadunud poja tagasitulek"''' oli [[Rembrandt]]i viimane pühakirjale toetuv maal ja ühtlasi on seda peetud ka neist kõige suurejoonelisemaks. Seda mitte ainult kompositsiooni suuruse, vaid ka emotsionaalse intensiivsuse poolest. Inspireerituna [[Luuka evangeelium]]i 15. peatükis olevast [[Kadunud poja tagasitulek|tähendamissõnast]] arendab Rembrandt siin
Sellel oma elu lõpul loodud traagilise varjundiga pildil keskendub kunstnik andestusele ja kaastundele, mis lähtuvad isa armastusest oma poja vastu. See ülendab stseeni universaalse sümboli tasandile. Paljakspügatud peaga põlvitav poeg näeb tõepoolest seakarjuse moodi välja. Kasimata ja närudes, jalad haavades, surub ta oma näo isa rüppe. Isa
Mõned tegelased seisavad põhirühma kõrval, teiste hulgas vanem vend, kelle südames pole ruumi andeksandmisele. Ta ei mõista isa siirast tundepuhangut, kes ülimalt rõõmustab oma poja üle, kes
[[Kategooria:Maalid]]
|