Redaktsioon: 28. detsember 2018, kell 20:30 redigeeri Kuriuss (arutelu \| kaastöö) Usaldatud kasutajad 185 810 muudatust PResümee puudub Märgis: Visuaalmuudatus ← Vanem muudatus		Redaktsioon: 19. jaanuar 2019, kell 22:08 redigeeri eemalda Kuriuss (arutelu \| kaastöö) Usaldatud kasutajad 185 810 muudatust PResümee puudub Märgis: Visuaalmuudatus Uuem muudatus →
3. rida: == Karolingide minuskel == Karolingide minuskel on käsikirjalise kirja tüüp, mis muutus Euroopas kalligraafia standardiks, et [[ladina tähestik]] oleks igast piirkonnast kirjaoskajatele arusaadav. See lõid esimest korda umbes aastal 780 [[benediktlased\|benediktiini]] munkad Corbie kloostris (umbes 150 km Pariisist ~~põhjapool~~põhja pool). Seda kasutati [[Saksa-Rooma riik\|Püha Rooma riigis]] umbes 800 AD ja 1200 AD vahel. Koodekseid, paganlikke, kristlikke tekste ja õppematerjale kirjutati karolingide minusklis terve [[karolingide renessanss\|karolingide renessans]]i ajal. Kirjatüüp muutus [[gooti kiri\|gooti kirjaks]] ning vananes, kuid [[Renessanss\|Itaalia renessanssi]] ajal taaselustati ning sellest moodustus alustala uuematele käsikirjalistele kirjatüüpidele. === Loomine === Käsikiri on tuletatud Rooma ~~pool-untsiaalist~~pooluntsiaalist ja insulaarsetest käsikirjatüüpidest, mida kasutati Iiri ja Inglise mungakloostrites. Tugev Iiri kirjanduse tundjate mõju on selgesti näha Iiri stiilis kujundatud tähtede järgi, eriti a, e, d, g, s ja t puhul. Karolingide minuskel on osaliselt loodud keiser [[Karl Suur]]e (Charlemagne) eestkoste all (seetõttu ka nimetus karolingi). Tema elulookirjutaja Einhardi järgi oli Karl Suurel suur huvi õppimise vastu. 21. rida: Traditsionaalseid ürikuid aga kirjutati jätkuvalt [[merovingid]]e kantseleikirja tüüpides veel kaua aega pärast seda, kui hakati piibli ja klassikalise kirjanduse käsikirju minuskelkirjas kirjutama. Dokumendid, mis kirjutati kohalikus keeles, nagu gooti või anglo-saksi mitte ladina, olid kirjutatud tavaliselt kohalikes käekirjatüüpides. Karolingide käekirjatüüpides on üldiselt vähem ligatuure (täheühendeid) kui teistes kaasaegsetes käsikirjades, kuigi ''et'', ''æ'', ''rt'', ''st'' ja ''ct'' ühendid on levinud. Täht ''d'' ilmub tihti untsiaalkirja vormis koos tipumärgiga, mis kaldub vasakule, aga ''g'' on põhiliselt sama nagu moodne minuskelkirja täht, mitte nagu eelnev levinud untsiaaltäht ''ᵹ''. Tipumärgid lähevad tavaliselt ülevalt ~~poolt~~ kitsamaks. Varasel kirjatüübi arenguperioodil, Karl Suure valitsuse ajal 8. sajandil ja varasel 9. sajandil esineb erinevates piirkondades laialt varieeruvaid tähevorme. Tähe ''a'' untsiaalvorm, sarnane ''cc''-ga, on ikka kasutusel selle perioodi käsikirjades. Seal on samuti kasutusel lauselõpumärgid nagu küsimärk, samuti ka Beneventani kirjaviisis samal perioodil. Käsikirja õitseaeg oli 9. sajandil, kui see regiooni tasandilt rahvusvahelisele jõudis, väiksema tähevormi variatsiooniga. Hakkasid ilmuma modernsed glüüfid ''s'' ja ''v'' (vastandavalt „pikk s” ''ſ'' ja ''u'') ja tipumärgid, pärast ülal kitsenemist lõpetati täht kolmnurkse äärega. Pärast 9. sajandit hakkas käsikiri aeglaselt arenema. 10. ja 11. sajandil olid ligatuurid harvaesinevad ja tipumärgid hakkasid kalduma paremale ning lõpetati „kahvliga”. Hakati kasutama ka ''w''-d. 12. sajandiks olid karolingide kirja tähed muutunud kandilisemaks ja need kirjutati üksteisele lähemale, vähemloetavalt kui eelnevatel sajanditel; samal ajal tekkis ka modernne täpiga ''i''.

Minuskel: erinevus redaktsioonide vahel