1960. aastate alguses tekkisid Callasel tõsised probleemid häälega. Kaasnesid suured pausid lavalises esinemises. Viimane ülesastumine ooperilaval oli [[5.juulil juuli]]l [[1965]]. aastal Londoni [[Covent GardenisGarden]]is Tosca rollis. Seejärel esines ta veel vaid 1973.–1974. aastal koos [[Giuseppe di Stefano]]ga kontserdilaval. 1973. aastal tegutses ta Verdi ooperi "Les vêpres siciliennes" produtsendina.
TemaCallase rikka koloratuuriga ilus hääl oli unikaalse tämbriga, kuid see ei meeldinud kõikidele ooperisõpradele. KasutasTa kasutas oma häält jõuliselt ja paindlikult, kuid tehnika polnud kaugeltki täiuslik. Tema rollide tõlgendamisi on peetud briljantseks. Oli ''bel canto'' osade suur reformija ja Rossini, Bellini, Donizetti ja Verdi ajal paika pandud esitamismaneeri muutja. Iga roll, mida ta oma isikupäraga haaras, sai võrreldes väljakujunenud esitamislahendusega uue näo. Järgnevad lauljatepõlvkonnad on tema loodud rolli esitamise ülesehituse ja emotsionaalsed rõhuasetused võtnud endastmõistetavalt oma rollitõlgendamistel aluseks.
VägaVallas oli väga aktiivne helisalvestaja, lauldes sisse 25 täispikka ooperit, nendest mitmeid korduvalt erinevate partneritega. Helisalvestatud on ka hulgaliselt tema esitatud aariaid ja duette ning kontsertesinemisi. Oli aktiivne kontsertesineja.
[[Fail:Maria Callas as Guilia.jpg|alt=Callas Giulia osas Spontini ooperis La vestale|pisi|Callas Giulia osas Spontini ooperis "La vestale"]]
