Ilusal sinisel Doonaul: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub
Resümee puudub
10. rida:
Esmaettekande järel kasutati ajalehes [[Wiener Fremdenblatt]] 17. veebruaril 1867 teadaolevalt esimest korda ühe muusikateose kohta sõna ''[[Schlager]]'', mis tähendab ülekantud tähenduses [[lööklaul]]u või [[hitt]]i. Ajalehe kirjeldus valsi kohta oli: "Teise poole avanumber oli vaieldamatu šlaager" (''"Die Eröffnungsnummer der zweiten Abteilung war ein entschiedener Schlager"'').
 
Kõrgseltskonnas levis esialgu arvamus, et teost saadab vaid leebeleige edu. Strauss olevat öelnud: "Kurat võttis valsi, mamulle ainultei kahetsenmeeldi [[kooda]]t - ma soovin, et see olnuks võimsam!". "Ilusal sinisel Doonaul" on aga klassikalise repertuaari hulgas järjepidevamalt üks kõige populaarsemaid heliteoseid.
 
Strauss täiendas hiljem teost, sõnad lisas kooriühingu luuletajapoeet [[Joseph Weyl]]. Strauss kohandas teose [[1867. aasta Pariisi maailmanäitus]]e jaoks instrumentaalseks orkestriversiooniks, mida saatis suur menu. Instrumentaalversiooni esitakse tänapäeval kõige sagedamini. Alternatiivteksti "Doonau nii sinine" ("Donau so blau") kirjutas [[Franz von Gernerth]].
 
Doonauvalss jõudis [[New York|New Yorgis]] ettekandele 1. juulil 1867. [[London]]is toimunud [[Covent Garden]]i ooperimaja promenaadikontserdil esitati seda juba kooriversioonis 21. augustil 1867.