Tuletikk: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub |
Resümee puudub |
||
1. rida:
[[Pilt:Streichholz.jpg|pisi|Põlev tuletikk]]
{{suunamine|Tikk|Meditsiinilise termini|Tikk (meditsiin)|}}
'''Tuletikk''' on vahend [[tuli|tule]] süütamiseks. Tavaline tuletikk on umbes 45 millimeetri pikkune ja paari millimeetri paksune [[puit|puidust]] tikk, mille otsas on hõõrdumisel kergestisüttiv, põlev aine. Tavaliselt kasutatakse tikuotsas [[kaaliumkloraat|kaaliumkloraadi]], [[väävel|väävli]], [[täiteaine]]te ja [[sideaine]]te segu. Tikk valmistatakse enamasti [[harilik haab|haavapuidust]], kuid see võidakse teha ka [[papp|papist]]. Tikud pakitakse [[tikutoos]]i, mille küljel on punast [[fosfor]]it sisaldav hõõrdepind tiku süütamiseks. Tiku süttimise protsess on keeruline. Tiku otsa hõõrdumisest hõõrdepinna vastu saavad alguse mitmed [[keemiline reaktsioon|keemilised reaktsioonid]].
Esimesed (valge) fosforiga tikud võeti kasutusele alles [[1830. aastad|1830. aastatel]]. Nende tikkudega tuli olla äärmiselt ettevaatlik, sest need süttisid hõõrdumisel mis tahes pinnaga. Tänapäeva tuletiku leiutas [[1844]]. aastal rootslane [[Gustaf Erik Pasch]], kes asendas varem kasutusel olnud tuleohtliku ja mürgise [[valge fosfor]]i [[punane fosfor|punase fosfor]]iga ning paigutas selle tikuotsa asemel tikutoosi küljele. Tänu sellele oli tikkude tootmise monopol pikka aega rootslaste käes.
| |||