Üliõpilasselts Liivika: erinevus redaktsioonide vahel

==Vabadus==

 

 

==Sümboolika==

 

===ÜS Liivika paguluses===

Karel Vahtras on periodiseerinud Liivika tegevust paguluses: 1945–1950 on paguluse rasked esimesed aastad. Kohanemine võõrsil, töökoha leidmine, nooremail edasiõppimine. Sellesse aega jäävad ka uued ümberasumised ning lõpliku asukohamaa ja tööala leidmine. Luuakse esimesed kontaktid laialipaisatud liiviklaste vahel. 1951–1955 kohanemine uuel asukohamaal. Ühistegevus on veel tagaplaanil. Ka Liivika tegevus on kõikjal madalseisus. 1956–1960 saab suur rutt isikliku elu korraldamisel mööda. Kõik on leidnud töökoha ning hakatakse ka pesapunumisega lõpule jõudma. Hakkab aega üle jääma ühistegevuseks ja teiste harrastuste jaoks. See on aktiivne hoovõtmisaeg tõsisemaks tegevuseks. 1961–1965 kujunevad välja Liivika pagulaskoondised. Neis algab korrapärane tegevus. Eriti agar on USA koondis, kes hakkab saatma ülejäänuile Liivika olevikku tutvustavaid bülletääne. Eriti torkab korraldustööl silma [[Elmar Järvesoo]]. 1966–1970 võtavad Liivika koondised ühendust teiste organisatsioonidega. Toimub ühisüritusi. Liivika koondis Rootsis saab ühisruumid EÜS Põhjalaga. 23. septembril 1968 ilmub [[Otto Treier]]i toimetamisel Liivika Uudiste esimene number. 1971–1975 hakatakse koondistesse võtma liiviklaste järgmist põlvkonda. Nii suudetakse koondiste liikmete arv esialgu stabiliseerida. Toimuvad Eesti päevad Torontos. Väljaanne Liivika Uudised kujuneb eestlaste vabaduspüüete kajastajaks ja innustajaks. Järgmistel aastakümnetel hakkab liiviklaste arv paguluses vähenema, sest aeg on teinud oma töö. Ent lähedal on ka aeg, kus pagulastele avaneb tee kodumaale. Paljud pagulasliiviklased kasutavad võimalust osaleda koduliiviklaste kokkutulekuil.

 

Kuigi 2002. aasta mais võeti vastu täiendatud põhikiri, juhindub Liivika selts oma tegevuses enamjaolt juba varem väljakujunenud põhimõtetest. Liivika ruumid on jäänud alkoholivabaks. Varasemate karskusideede jätkajana propageeritakse oma tegevusega tervislikke eluviise. Regulaarselt on toimunud nii avalikud kui ka ainult oma liikmetele mõeldud ettekandeõhtud.

Noorliikmeks saamise avalduse kinnitamiseks on vaja kahte kirjalikku soovitust. Noorliiget käsitatakse Liivikas liikmekandidaadina. Kaasvõitlejaks ehk täieõiguslikuks liikmeks saamiseks tuleb noorliikmel teha ettekanne ja külastada koos kaasvõitleja(te)ga vähemalt kahte üliõpilasorganisatsiooni: ühte seltsi ja korporatsiooni. Võrreldes korporatsioonidega on Liivika sisekord egalitaarne: kuigi noorliikmetel ei ole koosolekutel hääleõigust, on neil sõnaõigus kõigis muudes küsimustes. Õigus Liivika sõrmust kanda on ainult kaasvõitlejatel ja vilistlastel. See on ka ainus eristav välismärk. Et Liivika lipp läks tormises ajalookeerises kaduma, on alates seltsi 90. aastapäevast kasutusel praost [[Joel Luhamets]]a sisseõnnistatud uus lipp.

Alates 2003. aasta märtsist saavad Liivika vilistlased, kaasvõitlejad ja noorliikmed kandideerida igal aastapäeval välja kuulutatavale Jaanus ja Erna Ülavere stipendiumile, mille eesmärk on toetada Üliõpilasselts Liivika liikmeid ja vilistlasi, tunnustada neid nende akadeemilistes pürgimustes ning edendada Üliõpilasselts Liivika ja ühiskondlikku tegevust.

Volbriööl on Liivika traditsiooniliselt etendanud varjuteatrit – ilusa ilma korral aias, vihmaga aga siseruumides. 1. mai hommikuti on Liivika pakkunud kõigile volbriööst väsinud akadeemiliste organisatsioonide liikmetele putru. Varjuteatrist ja pudruhommikust on saanud Liivika eripära kirjeldavad märgid Tartu akadeemilises ruumis.

2009. aastal tähistas ÜS Liivika Tartus oma sajandat aastapäeva.

 

*[[Herman Evert]] – juhtiv Liivika põhimõtete kujundaja ja alleshoidja, seltsi peaideoloog 1930ndatel

*[[Johannes Hint]] – tehnikadoktor, innovaator