Helikassett: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
+liita
+materjal artiklist "Compact cassette"
1. rida:
{{liita|Compact Cassette}}
[[Pilt:Tdkc60cassette.jpg|pisi|Helikassett]]
[[Fail:CassetteAndMicrocassette.jpg|pisi|Helikassett ja firma Olympuse mikrokassett]]
{{Viitamata|kuu=juuni|aasta=2018}}
'''Helikassett''' ehk '''kompaktkassett''' ([[inglise keel]]es ''[[Compact Cassette]]'', lühend ''CC''; ka ''MusiCassette'', ''MC'') on [[Helisalvestus|heli salvestamiseks]] ja taasesitamiseks mõeldud lamedat [[karp]]i meenutav [[seadis]], mille sees on lindipoolidele või -südamikele keritud [[magnetlint]].
 
Kompaktkassett on firma [[Philips]] tootenimetus, mis leidis väga laialdast kasutamist alates 1964. aastast kuni sajandi lõpuni.
Helisalvestuse jaoks mõeldud magnetlindi kassettide ajalugu ulatub teise maailmasõja järgsesse aega, kui lindipoole püüti paigutada mitmesugusel viisil lindi kasutamise mugavamaks tegemiseks ümbrise või kasseti sisse. Laialdasemalt tuntuks said kassetid aga alles 1950. aastatel diktofonides, eriti aastakümne lõpus ''RCA cartridge''<ref>{{Netiviide|Autor=|URL=https://en.wikipedia.org/wiki/RCA_tape_cartridge|Pealkiri=RCA tape cartridge|Väljaanne=|Aeg=|Kasutatud=}}</ref> turuletulekuga.
 
Erinevalt varasematest analoogilistest kassetilaadsetest lahendustest ([[RCA cartridge|''RCA tape cartridge'']], 1958 jt) on kompaktkassetid tunduvalt väiksemad (pikem külg on umbes 10&nbsp;cm) ja nendes kasutatakse tavalisest 6,35&nbsp;mm laiusest [[Magnetlint|magnetlindist]] kitsamat 3,81&nbsp;mm (0,15 tolli) laiust ja õhemat magnetlinti paksustega 18, 12 ja&nbsp;9&nbsp;&mu;m. Ühel salvestusrajal annavad need salvestuse ajaks vastavalt 30, 45 ja 60 minutit. Kahel salvestusrajal kokku on salvestusajad kaks korda pikemad ja vastavalt räägitakse CC-60, CC-90 ja CC-120 kassettidest. Harvemini esinevad on variandid CC-46 ja muude salvestusaegade kassetid (isegi CC-150 ja CC-180, viimane vaid 6&nbsp;&mu;m paksuse lindiga).
 
Kassettide tagaserval on sälgud, mille abil saab kaitsta salvestust eksliku ülekirjutamise või kustutamise eest. Hilisematel kassettide versioonidel on neid rohkem ja nende abil toimuvad magnetofonis kassetis olevale lindi tüübile vastavalt automaatsed ümberlülitamised (eelmagneetimisvoolu suurus, sageduskarakteristiku korrektsiooni ajakonstant, müranõrgestuse kasutamine jm).
 
Kompaktkasseti puhul kasutatakse [[Monofoonia (helitehnika)|monofoonilise]] ja [[Stereofoonia|stereofoonilise]] salvestuse korral salvestusradade paiknemist samal lindi osal (poolel), mis teeb stereofoonilised ja monofoonilised salvestused vastastikku kuulatavateks ehk siis taasesitamise mõttes ühilduvateks (salvestusradade süsteem 1-2/4-3).
 
Kompaktkassettide väikese mõõdu tõttu kasutatakse nendes ka väiksemat põhilist lindikiirust (4.76&nbsp;cm/s), mis algselt ei&nbsp;võimaldanud nende puhul kuigi hea tehnilise kvaliteediga helisalvestust (esimestel [[Kassettmagnetofon|kompaktkassettmagnetofonide]] mudelitel oli sagedusala ülemiseks piiriks sageduskarakteristiku -3&nbsp;dB suuruse languse järgi 7000&nbsp;Hz ja signaal-müra suhe 50&nbsp;dB kandis).
 
1970. aastatest on kompaktkassettides kasutatavate magnetlintide töökihi kvaliteedi parandamine ja kassettmagnetofonide magnetpeade omaduste parandamine (tööpilu paksuse viimine alla 2&nbsp;&mu;m jm) võimaldanud nendes salvestada ka kõrgekvaliteetset heli. Seda ei&nbsp;võimaldanud aga veelgi väiksemad kassetid (näiteks mikrokassett<ref>{{Netiviide|Autor=|URL=https://en.wikipedia.org/wiki/Microcassette|Pealkiri=Microcassette|Väljaanne=|Aeg=|Kasutatud=}}</ref>). Seetõttu saavutasid kompaktkassetid turul valitseva positsiooni kõikide teiste kassetitüüpide ees (näiteks ka kõrgele helikvaliteedile orienteeritud ''L-cassette''<nowiki/>'i ees). Paarikümne aastaga said kompaktkassetid kõige populaarsemateks muusikakandjateks, ületades salvestatud kujul (nn ''MusiCassette'') sellel alal 1980. aastate teises pooles ka [[Heliplaat|heliplaate]].
 
Kompaktkassettide teiseks laialdase kasutamise valdkonnaks said [[Personaalarvuti|personaalarvutid]], kus enne painduvate magnetketaste ehk [[diskett]]ide (''floppy disk'') kasutuselevõtmist olid nad väga laialdaselt kasutusel põhiliste [[Andmekandja|andmekandjatena]].
 
[[Eesti Raadio|Eesti Raadios]] võeti kompaktkassetti kasutavad [[Reportermagnetofon|reportermagnetofonid]] kasutusele 1978. aastal, stereofoonilised reportermagnetofonid 1987. aastal.
 
== Ajalugu ==
Helisalvestuse jaoks mõeldud magnetlindi kassettide ajalugu ulatub teise maailmasõja järgsesse aega, kui lindipoole püüti paigutada mitmesugusel viisil lindi kasutamise mugavamaks tegemiseks ümbrise või kasseti sisse. Laialdasemalt tuntuks said kassetid aga alles 1950. aastatel diktofonides, eriti aastakümne lõpus ''RCA cartridge''<ref>{{Netiviide|Autor=|URL=https://en.wikipedia.org/wiki/RCA_tape_cartridge|Pealkiri=RCA tape cartridge|Väljaanne=|Aeg=|Kasutatud=}}</ref> turuletulekuga.
 
Algselt oli Hollandi firma [[Philips]] 1963. aastaks loodud kompaktkassett (''[[Compact Cassette]]'', CC) üks variant peamiselt [[diktofon]]ides kasutamiseks mõeldud magnetlindi kassettidest (suuruselt keskmine). Kompaktkassetil ei tundunud esialgu olevat mingeid märgatavaid eeliseid teiste samalaadsete lahenduste ees. Siiski oli CC oluliselt väiksem (pikem külg on umbes 10&nbsp;cm, lindi laius on 3,6&nbsp;mm, lindi soovitatud liikumiskiirus 4,76&nbsp;cm/s) kui varasemad sedalaadi lahendused (näiteks 1958. aastal turule tulnud ''RCA cartridge'', mille vastavad näitajad olid 20&nbsp;cm, 6,3&nbsp;mm ja 9,53&nbsp;cm/s).
17. rida ⟶ 33. rida:
Kuigi need kassetid olid algselt heli salvestamiseks mõeldud, hakati neid nende hea kättesaadavuse tõttu kasutama ka andmekandjana varajastes mikroarvutites. Selle juures kasutati binaarse signaali salvestamiseks helisagedusalasse jäävaid kandevsignaale, mida moduleeriti salvestatavate binaarsete signaalidega.
 
Mõnedes maades saavutas sarnase edu ka lineaarmõõtudes CC-st praktiliselt veel kaks korda väiksemad firma [[Olympus]] mikrokassetid (''MicroCassette'', MC)<ref>{{Netiviide|Autor=|URL=https://en.wikipedia.org/wiki/Microcassette|Pealkiri=Microcassette|Väljaanne=|Aeg=|Kasutatud=}}</ref>. Kuna nendes kasutati reeglina veelgi väiksemat lindikiirust (2,38&nbsp;cm/s), siis ei saavutatud nende puhul piisavat helisalvestuse kvaliteeti.
 
[[CD (andmekandja)|CD]]-de ja muu digitaalse helisalvestustehnika võidukäik tõrjus kassettid 21. sajandi esimesel kümnendil praktiliselt välja, seda vaatamata digitaalse salvestuse kasutuslevõtmisele kassettides.