Etioopia: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
86. rida:
[[13. sajand|13.]]–[[14. sajand]]il kujunenud Etioopia (Abessiinia) [[feodaalriik]] osutus hiljem killustatuks iseseisvateks vürstkondadeks.
Etioopia keisrivõim nõrgenenes pärast 1468. aastat ja kohalikud valitsejad hakkasid võimu uuesti suurendama. [[Etioopia keiser|Etioopia keisri]] tiitel muutus formaalsuseks. Oht Etioopiale tulenes moslemite [[sultanaat]]idest ([[Adali emiraat]], keskus [[Harari]]s, lisaks türklased ja [[gallad]]). Abi saadi Portugalilt, kes ei tahtnud niivõrd sõltumatut Etioopiat, vaid laiendada katoliku usu piirkondi ja laiendada oma [[Portugali koloniaalimpeerium]]i. 30-aastat kestnud sõda Adali emiiri Ahmed ibn Ibrahim al-Ghaziga põhjustas Etioopiale suured inimkaotused, hävinud kloostrid, linnad, paleed. Etioopia keiser Calawdewos (1540–1559) saavutas aga edu moslemite vastu,
Hakati mõtlema tugevamast keisrivõimu vajalikkusest, kuna koosnes paljudest väikestest üksustest, igal oma sõjavägi ja valitsejad. Keisriga olid kohalikel valitsejatel vasallikohustused. Mõnevõrra keskvõim kasvas. Kirikutegelased soovisid aga ennast ilmaliku võimu üle kehtestada. 1628 Rooma kiriku alla minek. Kuid hiljem keelustati katoliiklus, jesuiidid pagendati.<ref>Klaassen, 1994, lk 26–38</ref>
Keiser Fasilides lasi ehitada pealinnaks [[Gondar]]i, mis oli Kairo järel suuruselt teine linn Aafrikas sel ajal. 17.–18. sajandil toimus Etioopias vaimse elu edenemine. Oluliseks keiser Iyasu, kelle ajal toimus võitlus gallade vastu ja sisepoliitilised reformid. Keiser [[Iyasu II]] (1730–1755) ajal toimnus hariduse, teaduse, kirjanduse areng, nende järeltulijate ajal nõrgenes aga Etioopia keskvõim uuesti. Tegelik võim läks tagasi kohalikele valitsejatele (vürstidele).<ref>Klaassen, 1994, lk 26–38</ref>
[[File:Ethiopia Map-1850.jpg|left|thumb|Etioopia alad 1843. aastal]]
[[File:Téwodros II.jpg|thumb|Etioopia keiser [[Tewodros II]]]]
[[19. sajand]]i keskel algas Etioopia maade taasühinemine, mis aitas kaasa vastupanu osutamisele [[Euroopa]] riikidele [[Ekspansioon (poliitika)|ekspansioonile]] [[Aafrika]]s. ''Ras'' (vürst) Kassa (1818–1868), võimutses lõpuks kogu Kesk-Etioopiat, krooniti keisriks (1855–1868) [[Tewodros II]] nime all ning Etioopia sai taasühendatud. Tewodros II keelas orjakaubanduse, rajas uued teed, viis läbi armee relvastuse moderniseerimine, keelustas polügaamia ja vähendas kiriku mõju riigiasjadele. Kuid vasallvürstid polnud rahul, mis tähendas lähenemist [[Suurbritannia ja Iirimaa Ühendkuningriik|Suurbritannia ja Iirimaa Ühendkuningriigiga]] (sh ka [[Osmanite riik|Osmanite]]-vastast koostööd), kuid algsed head suhted lõppesid uue vaenuliku konsuli saabumisega Etioopiasse ning inglaste võitlus keisriga kogus toetajaid ka vürstide hulgas, mistõttu keiser sai lüüa
Yohanis IV (1872–1889) suutis teatud võimu lõpuks saavutada. Kuid toimusid kokkupõrked egiptlaste ja Sudaaniga. [[File:Emperor Menelik II.png|thumb|Etioopia keiser [[Menelik II]]]]
[[1885]]. aastal maabusid [[Itaalia kuningriik (1861–1946)|itaallased]] ja hõivasid ümberkaudseid maid. Shoa (piirkond Etioopias) valitseja kuulutas end Yohanise järel keisriks ([[Menelik II]]). Tema ajal märkimisväärne stabiilsus. Uueks pealinnaks sai [[Addis Abeba]]. Maksusüsteemi-, armee-, ja rahareformid. Kasvas Itaalia mõju ja seeõttu sõlmis keiser Itaaliaga lepingu (Wechale-Ucciali leping 1889), mis Etioopia [[Itaalia kuningriik (1861–1946)|Itaalia protektoraadi alla]] viis (Itaallaste meelest). Itaallased hakkasid mõjuvõimu laiendama (Eritrea sai nende asumaaks). Etioopia protestis ja tühistas lepingu. Sellest sai alguse [[Itaalia-Etioopia sõda]].<ref>Klaassen, 1994, lk 26–38</ref> [[1896]]. aastal toimunud [[Adua lahing]]u võitmine kindlustas Etioopia iseseisvuse.
| |||