Ooper: erinevus redaktsioonide vahel

Ooperi idee sündis 16. sajandi lõpul Firenzes. Esimeseks ooperiks peetakse [[Itaalia|itaalia]] [[helilooja]] [[Jacopo Peri]] ja libretisti [[Ottavio Rinuccini]] "[[Daphne (ooper)|Daphne]]t", mille nad kirjutasid aastatel [[1594]]–[[1597]] ja mis kanti ette 1597. aastal. Esimene säilinud ooper on samade autorite "Eurydike", mis kanti ette [[1600]]. aastal. Ooper sündis muusikalise [[draama]]na. Esialgu oli tähtsaim tekst, muusika ainult ilmestas seda. [[Laul]] oli [[retsitatsioon|retsitatiivne]] (kõnetaoline), esines ka [[madrigal]]ilaadseid [[koor (number)|koore]]. [[muusikainstrument|Pill]]i[[saade (muusika)|saade]] väikese [[ansambel (muusika)|ansambli]] poolt oli lihtne ja tagasihoidlik. Oluline oli teksti väljatoomineartikuleerimine.

Esimene tõelinesuur ooperihelilooja oli [[Claudio Monteverdi]]. [[17. sajand]]i ooper oli juba eelkõige [[muusikateos]], milles voolavat [[meloodia]]t kaunistasid rohked keerulised käigud (''[[bel canto]]'' stiil). 17. ja [[18. sajand]]il tegutses palju ooperiheliloojaid ([[Alessandro Scarlatti]], [[Jean-Baptiste Lully]], [[Henry Purcell]], [[Georg Friedrich Händel]]) ja loodi mitut laadi oopereid. Tekkisid toretsev õukonnaooper ''[[opera seria]]'' ja koomiline rahvaooper ''[[opera buffa]]''. Tollane ooper oli enamasti [[numbriooper]]. See koosneb iseseisvaist [[muusikanumber|muusikanumbreist]]: [[aaria]]test, [[Ansambel (number)|ansamblitest]], [[koor (muusika)|koori-]] ja [[orkester|orkestriepisoodidest]] ([[avamäng]], [[intermezzo]] jt) ning [[tants]]udest.

[[19. sajand]]il hakati numbriooperist loobuma, tekkis läbikomponeeritud ooper. [[Giuseppe Verdi]] ja [[Richard Wagner]]i ooperites areneb sündmustik ja muusika katkematult. Tegelasi võivad iseloomustada [[juhtmotiiv]]id, orkestri osatähtsus suureneb. Põhiliselt sellisena ongi ooper püsinud tänapäevani, kuigi temas võib leiduda numbriooperi sugemeid.