Erinevus lehekülje "Eesti arhitektuur" redaktsioonide vahel

P
resümee puudub
P
1930ndatel jõudis Eestisse [[funktsionalism]], mis võttis erilise ilme tänu [[Olev Siinmaa]]le Pärnus ([[supelfunktsionalism]]) ning Tallinnas kerkis tänu [[Herbert Johanson]]ile palju paefunktsionalistlikke hooneid. Funktsionalism on kujunenud kindlate vormitunnustega stiiliks, mille tunnusmärgid kinnitasid peaideoloogid [[Walter Gropius]] ja [[Le Corbusier]]. Nendeks on lamekatus või katusaed, lintaken, maa tõstmine postidele, vabaplaneering ja ekraanfassaad.<ref>{{Raamatuviide|autor=Karin Hallas-Murula|pealkiri=Funktsionalism Eestis|aasta=2002|koht=Tallinn|kirjastus=Eesti Arhitektuurimuuseum|lehekülg=5}}</ref> Funktsionalism on moodsa inimese vajadustest lähtuv arhitektuur, mis mõtleb funktsionaalsusele ja ökonoomsusele.
 
Funktsionalistlikke koolimaju ehitati 1930ndatel palju: [[Elfriede Lenderi Eragümnaasium|Lenderi gümnaasium]] (Kreutzwaldi tn 25, Tallinn, arharhitekt [[Herbert Johanson]], 1933–35), Prantsuse lütseum (Hariduse tn 3, Tallinn, arharhitekt [[Herbert Johanson]], 1935–37), [[Jakob Westholmi Gümnaasium|Westholmi gümnaasium]] (Kevade tn 8, Tallinn, arharhitektid [[Herbert Johanson]] ja [[Arthur Jürvetson]]), Tehnikum Tallinnas (Pärnu mnt 57, 1938–40, arharhitekt [[Alar Kotli]]), Riiklik Kolledž (Narva mnt 25, arharhitekt [[Alar Kotli]]) ning esimene paefunktsionalistlik maja oli Lasnamäe algkool (Majaka tn 2, Tallinn, arharhitekt [[Herbert Johanson]], 1932–36).
 
1930. aastail toimus ülemaailmne reaktsioon harjumatule ja eksootilisele "kastistiilile". Ks Eesti president [[Konstantin Päts]] hoidus oma poliitilise karjääri jooksul moodsa arhitektuuri soosimisest<ref name=":0">{{Netiviide|Autor=[[Pekka Erelt]]|URL=http://ekspress.delfi.ee/ajalugu/hitler-ahvardas-taevast-rohelisena-maalivad-kunstnikud-steriliseerida?id=78969170|Pealkiri=Hitler ähvardas taevast rohelisena maalivad kunstnikud steriliseerida|Väljaanne=[[Eesti Ekspress]]|Väljaandja=[[Ekspress Meedia AS]]|Aeg=[[26. juuli]] 2017|Kasutatud=|Arhiivimisurl=https://web.archive.org/web/20170726002350/http://ekspress.delfi.ee/ajalugu/hitler-ahvardas-taevast-rohelisena-maalivad-kunstnikud-steriliseerida?id=78969170}}</ref> Seega hakati hoonete esindulikkusele suurt rõhku pöörama just [[Konstantin Päts]]i ajal, tuginedes üldisematele arhitektuuri traditsioonidele. Sellise suuna kirjeldamiseks on arhitektuuriajaloolane [[Mart Kalm]] võtnud kasutusele termini "[[esindustraditsionalism]]", mis 1930ndate teisel poolel Eestis levis [[esindustraditsionalism]].
 
==== Uus Eesti aeg ====
1990ndate arhitektuuri mõjutas mõistagi poliitiline pööre režiimis, Eesti taasiseseisvumine ning pilkude suunamine kapitalistlikku lääne poole. Nagu kirjutab aritektuuriteadlanearhitektuuriteadlane [[Triin Ojari]], siis 1990ndate arhitektuur seostub pigem ""fassaadimeistrit" vajava, sovjetlikustsovetlikust keskkonnast kiirkorras "eurotasemel" ruumi üleskloppiva tellija kui eriala laiemas keskkonnakujundusliku potentsiaali mõistmisega".<ref>{{Raamatuviide|autor=Triin Ojari, (eds.): Sirje Helme ja Johannes Saar.|pealkiri=Ülbed üheksakümnendad : probleemid, teemad ja tähendused 1990. aastate eesti kunstis.|aasta=2001|koht=Tallinn|kirjastus=Kaasaegse Kunsti Eesti Keskus|lehekülg=268}}</ref> Seda kinnitab ka Mart Kalm: "1920.–30. aastatel suure tööga vaevaliselt läbisurutud professionaalsus ehitusküsimustes oli püsinud tänu survesüsteemile kogu Nõukogude aja, kuid 1980. aastate lõpust alates vohab taas diletantlik iseehitamine."<ref>Mart Kalm (2001). ''Eesti 20.sajandi arhitektuur''. Tallinn: Eesti Kunstiakadeemia. Lk 437</ref>
 
1990ndaid iseloomustab keerukas tellija ja arhitekti suhe, valdavaks oli ühiskonna leide suhtumine arhitektuuripoliitika vastu, kasutusele võetud digitaalsed projekteerimisvahendid, Arhitektide Liit kaotas riigilt toetuse saamise ning arhitektidel tuli omal käel hakkama saada. Asutati Eesti Arhitektuurimuuseum 1991. aastal. Kui majandus hakkas vaikselt tõusma, siis kasvas ka restaureerimistegevus, keldrite ja katuste väljaehitamine (loodi palju keldripoode) ning vahetati aknaid välja. 1990ndate teist poolt iseloomustab ka "särav äriarhitektuur".<ref>Mart Kalm (2001). ''Eesti 20.sajandi arhitektuur''. Tallinn: Eesti Kunstiakadeemia. Lk 453</ref>
 
* Eesti Vabariigi Valitsuse ja Riigikantselei hoone Toompeal, Tallinnas, arhitektuuribüroo [[Kalle Rõõmus]] (2000)
* Tallinna Linnateater, arharhitekt [[Kalle Rõõmus]] (1999)
* Linnamäe koolimaja Läänemaal, arharhitekt [[Tiit Trummal]] (1999)
* endine Hansapanga peahoone projekt Tallinnas, arharhitektid [[Vilen Künnapu]], [[Ain Padrik]] (1995, teostamata)
* Optiva Pank Pärnus, arharhitektid [[Jüri Okas]], [[Marin Lõoke]] (1999)
* Nissani keskus Lasnamäel, Tallinnas, arharhitektid [[Andres Siim]], [[Hanno Kreis]] (1994)
* endine EVEA panga hoone Tallinnas Liivalaia tn, [[Vilen Künnapu]] (1994–1098)
* Galeriikohvik Tallinnas, arharhitekt [[Peep Jänes]] (1995)
* Tornimäe maja Tallinnas, arharhitekt [[Madis Eek]] (1997)
* Emajõe ärikeskus Tartus, arharhitektid [[Indrek Vainu]], [[Toomas Pakri]] (1998)
* Hotell Bernhard Otepää, arharhitekt [[Andres Lunge]] (1998, maha põlenud)
* Tallinna Golfiklubi Niitväljal, arharhitektid [[Mai Šein]], J. [[Jaan Tiidemann]] (1998)
* De la Gardie kaubamaja Tallinna vanalinnas, arharhitektid [[Andres Alver (arhitekt)|Andres Alver]], [[Tiit Trummal]], T. Laht (1999)
 
===Nüüdisaeg===
100 840

muudatust