Rahvusvaheline kaitse: erinevus redaktsioonide vahel

'''Rahvusvaheline kaitse''' ehk '''asüül''' on isiku ümberasustamine tema päritolumaalt teise riiki selle isiku kaitseks. Rahvusvahelise kaitse saaja on [[pagulane]] või täiendava või ajutise kaitse saaja. Pagulasstaatus antakse isikule, kellel on on põhjendatud alus karta päritolumaal tagakiusamist rassi, usu, rahvuse, poliitiliste veendumuste või sotsiaalsesse gruppi kuulumise pärast. Täiendava kaitse saaja on isik, kes ei kvalifitseeru pagulaseks, aga kelle väljasaatmine päritoluriiki võib talle kaasa tuua tõsise ohu, sh talle [[Surmanuhtlus|surmanuhtluse]] kohaldamise või tema [[Piinamine|piinamise]]. Ajutist kaitset võidakse anda isikule, kes on olnud sunnitud päritoluriigist lahkuma sõjategevuse tõttu või keda ähvardab tõsine oht langeda inimõiguste rikkumise ohvriks, ning kellel ei ole võimalik turvaliselt ja püsivalt tagasi kodumaale pöörduda.<ref name="VRKS">[https://www.riigiteataja.ee/akt/VRKS Välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seadus], Riigi Teataja</ref> Mõnedes riikides antakse asüüli ka seksuaalvägivalla (sh ühe soo või [[Seksuaalvähemus|seksuaalvähemuse]] süstemaatilise tagakiusamise või pikaajalise koduvägivalla) eest põgenevatele isikutele, kui isik on suuteline tõestama, et päritoluriigis ei ole võimalik kaitset saada.

# Seda õigust ei ole mittepoliitilisest kuriteost või teost, mis on vastuolus [[Ühinenud Rahvaste Organisatsioon|Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni]] eesmärkide ja põhimõtetega, tuleneva süüdistuse puhul.<ref>[https://www.ttk.ee/public/URO_inimoiguste_ylddeklaratsioon.pdf ÜRO inimõiguste ülddeklaratsioon], Välisministeerium, vaadatud 03.01.2019</ref>

Rahvusvahelise kaitse koordineerimise eest vastutab peamiselt [[ÜRO Pagulaste Ülemvoliniku Amet]] (UNHCR).<ref name="UNHCR">[https://www.unhcr.org/protection UNHCR koduleht], vaadatud 03.01.2019</ref> ÜROl on eraldiseisev organisatsioon, UNRWA, [[Palestiina]] põgenike abistamiseks Lähis-Idas.<ref name="UNRWA">[https://www.unrwa.org/ UNRWA koduleht], vaadatud 03.01.2019</ref>

[[Vana-Kreeka|Vana-Kreekas]] ja [[Vana-Egiptus|Vana-Egiptuses]] eksisteeris varjupaiga mõiste religioosses tähenduses - inimene võis otsida kaitset pühapaigaltpühapaigast, kus usutavasti ei saanud talle kurja teha ilma jumalate kättemaksuta. Inimese õiguse otsida varjupaika kirikust või muust pühapaigast sätestas seadusega esimesena [[Kenti kuningriik|Kenti]] kuningas [[Kenti Ethelbert|Ethelbert]] umbes aastal 600.<ref>[http://www.newadvent.org/cathen/13430a.htm Catholic Encyclopedia: Sanctuary], vaadatud 03.01.2019</ref> [[Keskaeg|Keskajal]] võeti sarnased seadused vastu ka mujal [[Euroopa|Euroopas]].

Rahvusvahelist kaitset hakati ulatuslikumalt koordineerima 1921. aastal, kui [[Rahvasteliit]] lõi [[Põgenike Ülemkomissariaat|Põgenike Ülemkomissariaadi]], mille juhiks sai [[Fridtjof Nansen]]. Nanseni ja loodud komissariaadi ülesandeks sai ligikaudu 1,5 miljoni inimese abistamine, kes olid põgenenud [[Venemaa]] [[1917. aasta revolutsioonid Venemaal|1917. aasta revolutsiooni]] ning sellele järgnenud [[Kodusõda|kodusõja]] eest. Hinnanguliselt jäid kodakondsuseta 800 000 Vene põgenikku, kui [[Vladimir Lenin|Lenin]] võttis 1921. aastal võttis ära kõigi välismaal elavate venelaste kodakondsuse.<ref>Hassell, James, E.[https://books.google.ee/books?id=uUsLAAAAIAAJ&pg=PA1&redir_esc=y#v=onepage&q&f=false Russian Refugees in France and in the United States Between the World Wars], American Philosphical Society. ISBN 978-0-87169-817-9.</ref> 1923. aastal laiendati komissariaadi mandaati [[Armeenia]] põgenikele seoses [[Armeenlaste genotsiid|Armeenia genotsiidiga]] ning järgneva paari aasta jooksul ka [[Assüüria]] ning [[Türgi]] põgenikele. Mõlemal juhul kehtis rahvusvaheline kaitse ainult isikutele, kelle päritoluriikidele oli Rahvasteliit andnud sellekohase mandaadi.<ref name="Nansen">[https://www.nobelprize.org/prizes/peace/1938/nansen/history/ Nansen International Office for Refugees], vaadatud 03.01.2019</ref>Komissariaadi mandaati laiendati 1. oktoobril 1938. aastal ka [[Austria]] ning [[Sudeedimaa]] põgenikele pärast nende alade [[Anneksioon|annekteerimist]] [[Saksamaa]] poolt.<ref>[https://www.radio.cz/en/section/talking/forced-displacement-of-czech-population-under-nazis-in-1938-and-1943 "Forced displacement of Czech population under Nazis in 1938 and 1943"],Radio Praha, vaadatud 03.01.2019</ref>

1930. aastal asutati [[Nanseni Rahvusvaheline Põgenikeamet]]. Selle tähelepanuväärseim saavutus oli [[Nanseni pass]], põgenikele mõeldud reisidokument, mis pälvis 1938. aastal [[Nobeli rahuauhind|Nobeli rahupreemia]]. Nanseni ametile põhjustasid suuri raskusi rahastusprobleemid, põgenike kasvav arv ning liikmesriikide vastumeelsus koostöö osas. Sellest hoolimata õnnestus ametil veenda neljateist liikmesriiki ratifitseerima 1933. aasta pagulasleppe, mis oli esimene [[Inimõiguste ülddeklaratsioon|inimõiguste hartaga]] sarnanev dokument.<ref name="Nansen"></ref>

[[Teine maailmasõda|Teise maailmasõja]] ajal kasvas põgenike arv hüppeliselt. 1943. aastal lõid [[Teise maailmasõja liitlasväed|Liitlasriigid]] [[ÜRO Abistamis- ja Taastamisadministratsioon|ÜRO Abistamis- ja Taastamisadministratsiooni]] (ingl. k. lühend UNRRA), mille ülesandeks oli anda abi [[Teljeriigid|Teljeriikide]] alade võimu alt vabastatud alade inimestele. Sõja lõpuks oli Euroopas üle 40 miljoni põgeniku.<ref>[http://content.time.com/time/magazine/article/0,9171,920455-2,00.html "Refugees: Save Us! Save Us!"], ''Time'' 09.07.1979</ref> UNRRA aitas 7 miljonil põgenikul päritoluriiki tagasi pöörduda ning rajas laagreid inimestele, kes keeldusid kodumaale naasmast.

20. aprillil 1946 asutati Rahvusvaheline Põgenike Organisatsioon (ingl. k. lühend IRO), mis võttis üle UNRRA ülesanded. UNRRA lõpetas tegevuse 1947. aastal. IRO oli mõeldud olema ajutine organisatsioon ÜRO juures, mille ülesandeks oli lõpule viia Teise maailmasõja põgenike [[repatrieerimine]] või ümberasustamine. Organisatsioon saadeti 1952. aastal laiali.

IRO tegevuse ulatus oli kindlaks määratud IRO põhikirjaga, mis võeti vastu [[Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni Peaassamblee|ÜRO Peaassambleel]] 15. detsembril 1946. Põhikirjas oli ka vastuoluline säte, mille kohaselt ei laienenud IRO tegevus "Saksa päritolu inimestele", kes olid sõja ajal Saksamaalt välja rännanud või keda pidi nende sünniriigist Saksamaale repatrieeritama. See aga jättis IRO vastutusalast välja kõige suurema sundrändest mõjutatud rahvusrühma.<ref>[https://www.infoplease.com/encyclopedia/social-sciences-and-the-law/political-science-and-government/united-nations/international-refugee-organization International Refugee Organization], The Columbia Electronic Encyclopedia, vaadatud 04.01.2019</ref>

14. detsembril 1950 rajati ÜRO Pagulaste Ülemvoliniku Amet (UNHCR), mis vastutab rahvusvahelise kaitse koordineerimise eest tänapäevani. Ameti peakontor asub [[Genf|Genfis]] ning selle ülesandeks on põgenike kaitsmine ja toetamine liikmesriigi valitsuse või ÜRO palvel, aidates põgenikke repatrieerida või ümber asustadaümberasustada. Pagulaste Ülemvoliniku Amet juhib ja koordineerib rahvusvahelist tegevust põgenike kaitseks ja sellega seotud probleemide lahendamisel, ning püüab kindlustada inimeste õigust rahvusvahelisele kaitsele.<ref name="UNHCR"></ref> Ameti mandaat kehtib kõigile maailma põgenikele, välja arvatud Palestiina põgenikud, kes lahkusid Iisraeli[[Iisrael]]<nowiki/>i territooriumilt ajavahemikulaastatel 1947-1949. Nende isikute kaitse eest vastutab UNRWA, ÜRO organisatsioon Palestiina põgenike abistamiseks Lähis-Idas.<ref name="UNRWA"></ref>

Riik või erinevad organisatsioonid (näiteks [[Rahvusvaheline Punane Rist|Punane Rist]]) võivad rajada põgenikelaagreid, kuhu paigutatakse riiki saabunud kaitset taotlevad isikud. Tavaliselt on laagrid mõeldud vältimatu abi osutamiseks ning ajutiseks majutamiseks, kuhu püsivaid ehitisi ei rajata. Kaitse taotlejad võivad vahel laagritesse jääda aga aastateks, saades seal toitu, haridusteenuseid ja meditsiinilist abi kuni neil on ohutu kodumaale naasta. Laagrites on põgenikud haavatavad haigustele, füüsilise või seksuaalse rünnaku ohvriks langemisele ja terrorirühmituste värbajatele. Maailmas on hinnanguliselt 700 põgenikelaagrit. Suurem osa, umbes 60%, varjupaigataotlejatest paigutatakse aga põgenikekeskustesse asulates, kus tingimused on püsivamad ning abi osutamine lihtsam.

Ajutise kaitse all oleva isiku elamisstaatus vastuvõtvas riigis on ebakindel, kuna põgenikele antakse ainult ajutine [[viisa]], mida tuleb regulaarselt uuendada. Selle asemel, et tagada ainult kaitse taotlejate põhivajaduste täitmine ajutiselt laagrites või põgenikekaskustes, on UNHCR'iUNHCRi eesmärk saavutada üks kolmest püsivast võimalusest: integratsioon, repatrieerimine või ümberasustamine.

Kohaliku integratsiooni eesmärk on elamisloa saamine ning mõnedel juhtudel lõpuks ka [[Naturalisatsioon|naturaliseerimise]] teel kodakondsuse saavutamine riigis, millelt põgenik on kaitset taotlenud. Selle lahenduse puhul võib riigilt pagulasstaatuse saanud isik lõpuks taotleda püsivat elamisluba ning integreeruda selle riigi ühiskonda.

Rahvusvahelist kaitset taotlev isik või pagulasstaatuse saanud isik võib otsustada omal vabal tahtel päritoluriiki tagasi pöörduda. Paljudelvõi riikidelvõib ontagasipöördumiskohustus abiprogrammidtekkida repatrieerimiseks,varjupaigataotluse mistagasi onlükkamisega mõeldud(puudub tagasipõhjendatud pöördudakartus, soovivateleet põgenikeleisiku elu või isikutele,inimõigused kellevõiksid rahvusvahelisepäritoluriigis kaitseohus taotlustolla). eiUNHCR rahuldatudaitab põhjusel,seda etteha puudubsoovivatel põhjendatudpõgenikel kartus,kodumaale ettagasi isikupöörduda. eluMitmetel võiliikmesriikidel inimõigusedon võiksideraldiseisvad päriteluriigistoetusprogrammid ohustagasi ollapöörduda soovivate varjupaigataotlejate abistamiseks.

Rahvusvahelise kaitse andmist [[Eesti|Eestis]] reguleerib [[välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seadus]] (VRKAS). Eesti liitus 19. veebruaril 1997. aastal ka [[ÜRO pagulasseisundi konventsioon|ÜRO pagulasseisundi konventsiooniga]].<ref>[https://www.riigiteataja.ee/akt/25263 Pagulasseisundi konventsiooni ja 31. jaanuari 1967. aasta pagulasseisundi protokolliga ühinemise seadus]</ref> Rahvusvaheline kaitse antakse välismaalasele, kes on pagulane või vajab täiendavat kaitset või ajutist kaitset ning kes on esitanud selleks Eesti riigile vastava taotluse. Rahvusvahelise kaitse taotluste läbi vaatamise ning järelevalvega tegeleb [[Politsei- ja Piirivalveamet]]. Taotluse rahuldamise korral antakse taotlejale rahvusvaheline kaitse ja tähtajaline elamisluba - pagulasele kolmeks aastaks, täiendava kaitse saajale üheks aastaks. Elamisluba võidakse pikendada, kui asjaolud, mis tingisid elamisloa andmise, ei ole ära langenud ning ei ole alust elamisluba kehtetuks tunnistada. Elamisloa saanud taotleja perekonnaliikmetel on õigus temaga ühineda ning taotleda elamisluba, kuid mitte hiljem kui kuue kuu möödumisel välismaalasele elamisloa andmisest.<ref name="VRKS"></ref>