Redaktsioon: 4. jaanuar 2019, kell 01:34 redigeeri Marival (arutelu \| kaastöö) 379 muudatust Resümee puudub ← Vanem muudatus		Redaktsioon: 4. jaanuar 2019, kell 03:25 redigeeri eemalda Marival (arutelu \| kaastöö) 379 muudatust Resümee puudub Uuem muudatus →
1. rida: {{liita\|Poliitiline varjupaik}} '''Rahvusvaheline kaitse''' ehk '''asüül''' on isiku ümberasustamine tema päritolumaalt teise riiki selle isiku kaitseks. Rahvusvahelise kaitse saaja on pagulane või täiendava või ajutise kaitse saaja. Pagulasstaatus antakse isikule, kellel on on põhjendatud alus karta päritolumaal tagakiusamist rassi, usu, rahvuse, poliitiliste veendumuste või sotsiaalsesse gruppi kuulumise pärast. Täiendava kaitse saaja on isik, kes ei kvalifitseeru pagulaseks, aga kelle väljasaatmine päritoluriiki võib talle kaasa tuua tõsise ohu, sh talle surmanuhtluse kohaldamise või tema piinamise. Ajutist kaitset võidakse anda isikule, kes on olnud sunnitud päritoluriigist lahkuma sõjategevuse tõttu või keda ähvardab tõsine oht langeda inimõiguste rikkumise ohvriks, ning kellel ei ole võimalik turvaliselt ja püsivalt tagasi kodumaale pöörduda.<ref name="VRKS">[https://www.riigiteataja.ee/akt/VRKS Välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seadus], Riigi Teataja</ref> Mõnedes riikides antakse asüüli ka seksuaalvägivalla (sh ühe soo või seksuaalvähemuse süstemaatilise tagakiusamise või pikaajalise koduvägivalla) eest põgenevatele isikutele, kui isik on suuteline tõestama, et päritoluriigis ei ole võimalik kaitset saada. Õigus rahvusvahelisele kaitsele on sätestatud [[ÜRO inimõiguste ülddeklaratsiooni\|ÜRO inimõiguste ülddeklaratsioon]] artiklis 14: 22. rida: 20. aprillil 1946 asutati Rahvusvaheline Põgenike Organisatsioon (ingl. k. lühend IRO), mis võttis üle UNRRA ülesanded. UNRRA lõpetas tegevuse 1947. aastal. IRO oli mõeldud olema ajutine organisatsioon ÜRO juures, mille ülesandeks oli lõpule viia Teise maailmasõja põgenike repatrieerimine või ümberasustamine. Organisatsioon saadeti 1952. aastal laiali. IRO tegevuse ulatus oli kindlaks määratud IRO põhikirjaga, mis võeti vastu ÜRO ~~Üldassambleel~~Peaassambleel 15. detsembril 1946. Põhikirjas oli ka vastuoluline säte, mille kohaselt ei laienenud IRO tegevus "Saksa päritolu inimestele", kes olid sõja ajal Saksamaalt välja rännanud või keda pidi nende sünniriigist Saksamaale repatrieeritama. See aga jättis IRO vastutusalast välja kõige suurema sundrändest mõjutatud rahvusrühma.<ref>[https://www.infoplease.com/encyclopedia/social-sciences-and-the-law/political-science-and-government/united-nations/international-refugee-organization International Refugee Organization], The Columbia Electronic Encyclopedia, vaadatud 04.01.2019</ref> 14. detsembril 1950 rajati ÜRO Pagulaste Ülemvoliniku Amet (UNHCR), mis vastutab rahvusvahelise kaitse koordineerimise eest tänapäevani. Ameti peakontor asub Genfis ning selle ülesandeks on põgenike kaitsmine ja toetamine liikmesriigi valitsuse või ÜRO palvel, aidates põgenikke repatrieerida või ümber asustada. Pagulaste Ülemvoliniku Amet juhib ja koordineerib rahvusvahelist tegevust põgenike kaitseks ja sellega seotud probleemide lahendamisel, ning püüab kindlustada inimeste õigust rahvusvahelisele kaitsele.<ref name="UNHCR"></ref> Ameti mandaat kehtib kõigile maailma põgenikele, välja arvatud Palestiina põgenikud, kes lahkusid Iisraeli territooriumilt ajavahemikul 1947-1949. Nende isikute kaitse eest vastutab UNRWA, ÜRO organisatsioon Palestiina põgenike abistamiseks Lähis-Idas.<ref name="UNRWA"></ref> ==Rahvusvahelise kaitse ~~vormid~~võimalused==▼ ===Vältimatu ja ajutine kaitse=== Riik või erinevad organisatsioonid (näiteks Punane Rist) võivad rajada põgenikelaagreid, kuhu paigutatakse riiki saabunud kaitset taotlevad isikud. Tavaliselt on laagrid mõeldud vältimatu abi osutamiseks ning ajutiseks majutamiseks, kuhu püsivaid ehitisi ei rajata. Kaitse taotlejad võivad vahel laagritesse jääda aga aastateks, saades seal toitu, haridusteenuseid ja meditsiinilist abi kuni neil on ohutu kodumaale naasta. Laagrites on põgenikud haavatavad haigustele, füüsilise või seksuaalse rünnaku ohvriks langemisele ja terrorirühmituste värbajatele. Maailmas on hinnanguliselt 700 põgenikelaagrit. Suurem osa, umbes 60%, varjupaigataotlejatest paigutatakse aga põgenikekeskustesse asulates, kus tingimused on püsivamad ning abi osutamine lihtsam. ===Püsivad lahendused=== Ajutise kaitse all oleva isiku elamisstaatus vastuvõtvas riigis on ebakindel, kuna põgenikele antakse ainult ajutine viisa, mida tuleb regulaarselt uuendada. Selle asemel, et tagada ainult kaitse taotlejate põhivajaduste täitmine ajutiselt laagrites või põgenikekaskustes, on UNHCR'i eesmärk saavutada üks kolmest püsivast võimalusest: integratsioon, repatrieerimine või ümberasustamine. ====Integratsioon==== Kohaliku integratsiooni eesmärk on elamisloa saamine ning mõnedel juhtudel lõpuks ka naturaliseerimise teel kodakondsuse saavutamine riigis, millelt põgenik on kaitset taotlenud. Selle lahenduse puhul võib riigilt pagulasstaatuse saanud isik lõpuks taotleda püsivat elamisluba ning integreeruda selle riigi ühiskonda. ====Vabatahtlik tagasipöördumine==== Rahvusvahelist kaitset taotlev isik või pagulasstaatuse saanud isik võib otsustada omal vabal tahtel päritoluriiki tagasi pöörduda. Paljudel riikidel on abiprogrammid repatrieerimiseks, mis on mõeldud tagasi pöörduda soovivatele põgenikele või isikutele, kelle rahvusvahelise kaitse taotlust ei rahuldatud põhjusel, et puudub põhjendatud kartus, et isiku elu või inimõigused võiksid päriteluriigis ohus olla. ====Ümberasustamine==== Ümberasustamine hõlmab varjupaigataotleja viimist riigist, millelt nad kaitset taotlesid, ohutusse kolmandasse riiki, mis on andnud oma nõusoleku nende vastu võtmiseks. Ümberasustamine võib olla püsiv või tähtajaline. Ümberasustamist kaalutakse viimase võimalusena ja ainult juhul, kui riik, millelt algselt kaitset taotleti, ei ole nõus põgenikku vastu võtma, ent isiku päritoluriiki tagasi saatmine pole sealse olukorra tõttu võimalik (on põhjendatud kartus, et päritoluriigis oleks isiku elu ohus või võidakse rikkuda tema põhilisi inimõigusi).<ref name="UNHCR"></ref> ▲==Rahvusvahelise kaitse vormid== ==Rahvusvahelise kaitse andmine Eestis== Rahvusvahelise kaitse andmist Eestis reguleerib välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seadus (VRKAS). Eesti liitus 19. veebruaril 1997. aastal ka ÜRO pagulasseisundi konventsiooniga.<ref>[https://www.riigiteataja.ee/akt/25263 Pagulasseisundi konventsiooni ja 31. jaanuari 1967. aasta pagulasseisundi protokolliga ühinemise seadus]</ref> Rahvusvaheline kaitse antakse välismaalasele, kes on pagulane või vajab täiendavat kaitset või ajutist kaitset ning kes on esitanud selleks Eesti riigile vastava taotluse. Rahvusvahelise kaitse taotluste läbi vaatamise ning taotlejate järelevalvega tegeleb Politsei- ja Piirivalveamet. Taotluse rahuldamise korral antakse taotlejale rahvusvaheline kaitse ja tähtajaline elamisluba - pagulasele kolmeks aastaks, täiendava kaitse saajale üheks aastaks. Elamisluba võidakse pikendada, kui asjaolud, mis tingisid elamisloa andmise, ei ole ära langenud ning ei ole alust elamisluba kehtetuks tunnistada. Elamisloa saanud taotleja perekonnaliikmetel on õigus temaga ühineda ning taotleda elamisluba, kuid mitte hiljem kui kuue kuu möödumisel välismaalasele elamisloa andmisest.<ref name="VRKS"></ref> {{Vaata\|Välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seadus}} ==Viited== {{viited}}

Rahvusvaheline kaitse: erinevus redaktsioonide vahel